Morocco liikuv pilt

kommentaare pole

Stardime 2 nädala pärast. Start is in 2 weeks.

kommentaare pole

Ettevalmistus on lõpusirgel. Praeguste plaanide kohaselt stardime 24 või 25ndal aprillil. Praegu on puudu veel mõned viisad, tsiklijubinad, digikaardid jne aga ise oleme olemas ja ei ole loobunud.

Aafrika proovireis

kommentaare pole

Veebruaris 2012 tegime proovireisi, mille päevikuid saab lugeda ja teekonnakaarti vaadata siit.

Fotod reisist koos asukohainfoga on nähtavad siin.

Proovireisi pildid

kommentaare pole

https://picasaweb.google.com/data/feed/base/user/110283647068207523910/albumid/5714948152339366737?alt=kml&kind=photo&hl=en_US

Kirjeldus kogenud matkajalt Neeme Kattilt Kesk-Aasia ohtude kohta.

kommentaare pole

Pärisime Matkaliidust, Katrin Pärnpuult inimeste järgi, kes võiksid teadmistega abiks olla Kesk-Aasia loodusohtude ennetamisel ja meile vastas Neeme Katt:

Käisin Kesk-Aasias viimati 1993, nii et need kogemused ei maksa ilmselt enam suurt midagi. On vaid kustumatud mälestused …

Kirjutan veidi, mis lihtsalt pähe tuleb, aga kui Teil on mingeid konkreetseid küsimusi, siis olen muidugi valmis vastama.

Minu tolleaegsed teadmised madude jms osas pärines peamiselt kättesaadavast reisikirjandusest, nt Juri Iljinski “Mürkmadude jahil” (eesti keeles 1966 :-) Veidi ka ENE-st ja lihtsalt koha peal käinud inimeste juttudest. Kuna käisin Kesk-Aasias kokku 9 kõrbematkal ja 9 mägimatkal, siis tekkis ka endal teatud arusaam. Otsest kontakti madudega oli vähe, sest madu pigem lahkub, kui ründab. Kuigi kirjanduse andmetel võib gürsa ka agressiivne olla. Ja seda on muidugi iga madu, keda üllatatakse. Kõigi matkade jooksul nägi üks grupiliige gürsat (tõenäoliselt), lisaks olen näinud auto alla jäänud kobrat ja peotäit noolmadusid ning liivaboasid. Liivaboad on mürgita, noolmaol on aga mürgihambad sügaval kurgus, nii et kui just näppu suhu ei topi, siis ohtu ei peaks olema.

Igatahes kuulus meie matkaapteeki alati antigürsiin (anti-gürsa) – see oli gürsa maomürgi vastane seerum, mida sai ka Eesti apteekidest osta, sest seda arvati ka rästikuhammustuse puhul aitavat. Kandsime neid süstlaid ja ampulle truult aastaid kaasas (ja ikka uuendasime ka seerumit, sest see vananes aja jooksul), kuid õnneks ei läinud vaja. Alles kunagi hiljem sain teada, et lihtsalt maomürgi vastase seerumi süstimine on tegelikult sama ohtlik, kui maohammustus ise, sest võõrvalguna kutsub seerum ise esile anafülaktilise šoki ja selle vältimiseks peab veel mingeid hormoone lisaks süstima …

Kesk-Aasia skorpione kohtasime kõrbes üksjagu, kuid need peaksid olema suht ohutud loomakesed, kui just allergiline pole või pea piirkonda sutsu ei saa. Kuna kellelgi õnneks sellist kontakti polnud, siis ei oska muidugi ka täie kindlusega seda väita. Ohtlikud peaksid olema karakurdid (ämblikud), kuid nendega kokku ei puutunud. Satikatest peetakse mõnevõrra ohtlikeks ka tarantleid ja falange, viimased on mürgised pigem raipesööja eluviisi pärast (suistel laibamürgid).

Nii et madude ja satikate suhtes tuleb lihtsalt vaadata, kuhu istud või astud. Telgid olid kõrbes meil varustatud sukaga (kuna käisime tavaliste nööridega suletavate ustega presenttelkidega, siis õmblesime ümber telgi suu marlist ringi, mille sai ööseks nööriga kokku tõmmata). Tänapäeva telgid on lukkudega suletavad, seda probleemi ei tohiks olla. Samas oli present piisavalt paks, et sellest keegi läbi hammustada – torgata võinuks, tänapäeva telgid on õhukesed, ei tea, kuidas sellega on… Igatahes on mõistlik hommikul ka telgipõhja alla enne vaadata, kui seda kokku rullima hakata.

Kuna satikad ja maod on pigem öise eluviisiga, siis peab hommikul telgist väljas olevale inventaarile (nt seljakotile) ettevaatlikult lähenema, enne viisakalt koputama ja küsima, kas keegi on kodus. Pean silmas seda, et mõni satikas võib olla leidnud kuskil seljakoti rihmade vahel mõnusa pesa päevase kuumuse eest varjumiseks. Omal ajal leidsime hommikuti ikka seljakoti rihmade vahelt ja vahel ka kotist mõne külalise – mõned korrad ka skorpioni ja üks kord peopesa suuruse ämbliku, tõenäoliselt tarantli.

Varustuse ööseks telgist välja jätmisega pole probleeme inimtühjas paigas, aga kui läheduses on mõni auul, siis ma poleks tänapäeval enam nii kindel. Nõukogude ajal polnud see algul ka külade läheduses probleem, kuid üleminekuaja matkadel oli kõrbes juba probleeme tülitajatega ja nii panime ööseks valve välja. Võib-olla on see muutunud ja kindlasti sõltub see ka piirkonnast ja riigist. Minu sellised ebameeldivamad kogemused kohalikega pärinevad pigem kõrbest (Karakumist, Turkmeeniast – aga see on ju tänapäeval praktiliselt suletud riik, nii et ei oska arvata, kuidas seal olukord kujunenud on).

Kohalikega suhtlemine oli alati huvitav ja samas pidi alati ka igaks juhuks valvel olema – nii nagu meilgi, on ka seal igasuguseid inimesi. Pigem on kontaktid siiski positiivsed olnud ja kartused asjatud. Mägedest pole küll ühtegi ebameeldivat vahejuhtumit meenutada. Pigem on olnud probleeme liigse külalislahkusega (meil on kurupäev, st aega vähe, vaja edasi minna, aga ei saa, sest hiigelsuur teekann on vaja enne tühjaks juua …) Muidugi maksis ka nõuka ajal meeles pidada seda, et kui võõrale majale, jurtale lähened, siis pöördud ikka meesterahva poole. Kui meest näha polnud, siis küsisid, kas peremees on kodus. Kui meest kodus polnud, siis vahel naised ei rääkinudki (see ei tähenda, et nad siis oleksid rääkinud, kui mehed kodus olid :-) Aga see oli 20 a tagasi …

Siberis (Põhja-Uuralis) olen käinud ainult talvel (2x) ja karud siis magavad, nii et ei oska nende kohta midagi kosta. Hunte ja muid kiskjaid ei kohanud ja ega vist ei osanud kartagi. Relva ju meil igatahes polnud. Vene inimesed olid Siberis ikka nö “suured ja soojad”, st abivalmid, külalislahked jne. Nalja sai ka. Ükskord matka lõpus Põhja-Uuralis läks viimane päev väga külmaks ja otsustasime päev varem lõpetada. Kohatud jahimees ütles, et kui teele välja jõuate, siis õhtul läheb sealt tööliste auto külla, kuhu me muidu oleks järgmiseks õhtuks jõudnud. Tööliste auto tuligi, ronisime oma kolaga kasti ja muidugi hakkas jutt veerema. Kuna plaanisime külas otsida ööbimisvõimalust koolist või klubist, siis uurisime, kus need on. Selgus, et tööliste auto ei sõidagi päris külla, vaid nad elavad külast 2 km eemal. Aga nende juures TSOONIS pidavat ka ööbimisruumi olema. Ega nõukogude noor ei teadnud, mis tsoon on. Olime muidugi nõus. Kui kohale jõudsime ja furgooni present tagant lahti tehti, siis nägime (oli juba pime) prožektoreid, koertega vahimehi ja lisaks ühte majorit, kes läks näost valgeks, kui ütlesime, et tulime nende juurde ööbima. Olime keset vangilaagrit… Nalja kui palju … Major saatis meid siiski autoga külla.

Toitumisega Kesk-Aasias oli alati oht saada mõni kõhuhäda, kuid nõuka ajal oli antibiootikum levomütsetiin, mida sel puhul kohe tuli manustada ja tavaliselt lõppes asi õnnelikult. Praegu on see rohi meil keelatud, sest ta on üsna mürgine.

Neeme Katti matkade kirjeldused on leitavad http://pedja.edu.ee/~neeme/

Koostöö UNICEFiga

kommentaare pole

Ümbermaailmareis toimub UNICEF Eesti Rahvuskomitee ( United Nations Children´s Fund UNICEF Estonian National Committee) egiidi all. Maailmarändurid tahavad anda oma vabathtliku panuse UNICEFi sõnumi levitamiseks ja potensiaalsete annetajate innustamiseks. Rändurid valisid oma reisi motoks “Life is a gift”, et väärtustada laste võrdseid õigusi lapsepõlvele, haridusele, arengule ja tervisele.Võimaluse korral külastatakse oma teekonnal UNICEFi kohalikke esindusi ja tutvutakse kohalike oludega.