Issõkul-Alma-Ata

2 kommentaari

Issõkuli äärest siiski otse Kasahhi ei saanud ja see tegi võimalikuks ka Issõkuli põhjakallast näha. Lõunakaldal on loodus natuke metsikum ja ilusam, kuid kuurortid on miskipärast peamiselt põhjakaldal. Käisime ka Karakuli suusakeskuses. Kui siia kuidagi mõistlikult saaks, võiks ka talvel täitsa tulla. Teel on meil väga vedanud vihmaga-kas sadu on just lõppenud või sõidame tumeda sajupilve eest ära … või jõuame kohale ja hakkab sadama.
Paar nädalat tagasi kohtasime Shõmkendis Hollandi vendadest jalgrattureid, kellel plaan jõuda Pekingisse ja kellest üks oli äravahetamiseni sarnane Woody Harrelsoniga. Enne Alma-Atad keerasime teelt maha et süüa Issõkuli äärest saadud kala. Sättisime minekule kui võsast ilmusid välja needsamad vennad, kes olid just sinna telkima jäänud. Me oleks võinud 500 m varem või hiljem peatuda jne:) siiras rõõm ja hämmastus. Isegi pilti ei taibanud teha.
Alma-Ata on midagi hoopis teistsugust, kui ülejäänu senikogetud kasahhimaa. See võiks olla teine Kõrgõztani pealinn. Selline täitsa ilus ja sõbralik linn. Öösel oli 5,7 magnituudine maavärin aga mingitest ülisuurtest kahjustustest kuulda ei ole. Lihtsalt veider oli tõusta selle peale, et terve tuba edasi-tagasi liigub. Ma arvasin siiani, et maavärinaga kaasneb mingi vibratsioon aga tegelikult kõigutab ebaühtlaselt. Võimas. Aga täitsa saamatult tundsime ennast ega osanud midagi mõistlikku teha. Sven pani millegipärast püksid jalga. Päeval tegime migratsioonis registreeringud ja vahetasime tsiklitel õlid. Paar päeva oleme siin. Saame kokku Sootsiga, kes kodust varustust juurde toob, peame Renksi sünnipäeva ja siis edasi Astana kaudu Barnauuli poole, kus meid uued kummid ootavad. Praegused kummid on kohati kahtlaseid mõrasid täis aga teed peaks mõnda aega head olema ja vast peavad ikka vastu.

20120531-194329.jpg

Novellike kahest rändurmehest, kellel tuleb tegemist teha ohtlikke bandiitidega ning kelle leidlik tegevus nad ootamatult tekkinud ebamugavusest jutustuse lõpus päästab. (lapsepõlves kuuldud tõestisündimata loo põhjal)

4 kommentaari

Kord sõitnud kaks tsiklitega rändurmeest keset Kasahhi inimtühja steppi Hiina poole. Korraga tulnud nurga tagant nähtavale hobuste ja hummeritega bandiidid ja hakanud rändureid taga ajama. Rändurid kihutanud ees, bandiid kannul. Lõpuks saanud bandiidid rändurid ikkagi kätte. Bandiitide pealik tõstnud juba kirve, et ühe ränduri pea maha lüüa, kui sellesse hea mõte tulnud. Rändurid pannud telgi kiiresti üles, läinud telki ja pannud ukse kõvasti-kõvasti lukku. Bandiidid koputanud, kolkinud ja sõimanud ukse taga, aga rändurmehed olla juba maganud.

20120531-191652.jpg

Pamiir-Kõrgõzstan-Bishkek-Tjan-Šan-Issõkul

4 kommentaari

Lõpuks ometi mäed. Ja veel millised! Mäed on muidugi kõikjal ilusad ja võimsad, aga siin on nad kuidagi eriliselt puhtad, puutumata ja valged. Kõrgõzstan on siiani meid hellitanud. Juba piiril on valvurid regioonile kohatult viisakad ja sõbralikud. Edasi tuleb esimene korralik hiina supp, kohalikult-kohalikule valmistatud ja ülimaitsev. Ja õhtul Bishkekis hoolitseme koduste tervise eest, mis peaks nüüd mõnda aega hea olema. Sveni toostid on südamlikud.
Bishkek on justkui mõni Euroopa linn. Mitte küll arhitektuuri poolest, aga õhus on vabadust. Hoolimata numbriliselt madalast elatustasemest ja viimaste aastate jooksul toimunud kahest riigipöördest on tunda vabadust mis väljendub eriti inimeste suhtumises ja enesehinnangus. See tunne erineb totaalselt seni läbitud tugeva keskvõimuga riikidest, kus kõik keerleb ümber “isakese”. Vabadus teeb inimesed sõbralikuks. Kasahhis, aseris ja ilmselt ka Usbekis on inimestel täiesti ilmselt mingid hirmud mis pingestavad ja mida siin ei ole. Võib-olla on vahe ka selles, et siin sõltuvad inimesed iseendast kuna riik on vaene, aga seal jagavad isakesed tuttavate ja tuttavate-tuttavate kaudu maavararahasid. Ehk on aga nii, et ilusas keskkonnas sünnivadki hingelt ilusamad inimesed (seega suures osas Kasahstanis ei saaks nii kõrgeid nõudmisi esitada). Arvatavasti on abiks ka lähedus Hiina iidsetele tarkustele ja budamunkade kohalolu maapiirkondades.
Maavaradest leidub vaid näpuotsaga kulda, sedagi enamasti juba inimeste suus, aga loodus on ülivõimas – eriti Kasahhi stepi ja roheliste libledeta auulidega võrreldes. Meie tee viib peale Bishkeki läbi Tjan-Shani mägede maailma ühe suurema mägijärve Issõkuli äärde. Vahelduseks Kasahhi tööstusmaastikele on siis puhas ja puutumatu loodus. Sööme kala, leiame üles termivannid ja ööbime järve äärses kodumajutuses, kus pereema valmistab igasuguste koduküpsetiste ja muidu lisanditega rahvusliku “viieks sõrmeks” nimetatud õhtusöögi. Termid, söögid ja ööbimine kokku kahele 760 somi ehk 13 eurot. Siin on muide ka suusakeskused ja kui pääseks kohale kuidagi kergemini kui kuu aega tsiki seljas, siis tahaks juba praegu tagasi.

20120530-094240.jpg

Kasahhi politsei

1 kommentaar

Politsei kohta on Kasahhis levinud arvamus, et nad on väikseima palgaga, ent üks jõukamaid ühiskonnaklasse.
Kuna päevad on pikad, siis teevad tihedad peatamised  politsei poolt natuke närvikõdi ja toovad värskendust. Tavaliselt peatavad nad meid niisama, et küsida atkuda võ ja zatshem nuzhna. Aga lisaks sellele asetavad nad omapärase harrastusena tihtipeale korralikule teele jabura kiirusepiirangu märgi ja mõõdavad selle taga kiirust. Kord ei pane ma piirangut tähele ja taas peatab meid politsei ning teatab võiduka ilmega – a vot radar papali - sõitsite kiirusemõõtjasse sisse. Siinkohal tundus mõistlik jaburusele vastata jaburusega. Sattudes ebasoodsasse olukorda olen tihtipeale mingit seosetut jura ajanud. Kuna keskkoolis viienda võõrkeelena kaks aastat saksa keelt õppisin, otsustan esimest korda elus õpitut praktikas kasutada. Alustan tagasihoidliku abernatürlichiga - otse loomulikult. Edasi tuleb ich bin ein und zwantsich jahre alt - olen üks ja kakskümmend aastat vana. Ning lisan veenvuse huvides dannenbaum - jõulukuusk (vist). Küsimusele otkuda võ - kust te olete, tundub mõistlik vastata yes-jah ja gut!-hästi ning näitan pöidlaga taevasse. Kui veel paar korda omaette kasahhi keelse rahmet (suur tänu) pobisen ja eteldud traktaati pisut teistsuguse sõnade järjekorra ja küsilause intonatsiooniga uuesti esitan, teeb korrapidaja tõrjuva liigutuse, tagastab dokumendid ning vaatab tülpinult mujale. Ohkab siis raskelt ja annab märku, et ma kaoksin.
Hände hoch - käed üles ja ich liebe dichi jätame järgiseks korraks ja tuleme tulema. Hea on kui oled polüglott, kes keeli valdab. Samuti teeb päeva huvitavamaks endale erinevate elukutsete väljamõtlemine. Nii näiteks on Sven järsku presidendi turvamees ja militsionäärid, saades aru, et tegemist on isakesele lähedalseisvama kolleegiga, taltuvad. Samas minu, kui geograafiaõpetaja teadmisi pannakse pidevalt proovile. Teinekord nõuab politsei nahhaalselt : davaidavai ten box (palun kümme dollarit) za što (mille eest)?- shtraf? Mis trahv? – we will not pay – ne plotim! Ja lastaksegi minna. Kuu aega, 9000 km ja ei ole veel politseinikele kordagi altkäemaksu maksnud. Tegelikult pole ka kihutanud ja huligaanitsenud, aga peatatud on päris palju.

20120528-195740.jpg

Valm kahest ullikesest

13 kommentaari

Kord läksid teele kaks avastusejanus Eesti meest
Plaaniks ületada mägesid ja takistusi suurest veest
Nad lootsid leida vastusena eest
Kas võimalik on tappa isekuse tõbrast enda sees.

Teekonnaks valitud marsruut sai pealtnäha keeruline
Ei saanud jutiks otse, pigem käänuline

Kuid jõudes pärale – oh häda
Siin tundub miski täitsa mäda
Isegi kui püüad olla karske
On tingimused küllalt rasked

Raske on neil olla inimeste seas
Keeruline mõista, mis toimub kohalike peas

Kuis võimalik on nõnda kitsas silmaring
Et kohkumusest jääb kinni hing

Ei saada aru milleks käia ringi
Milleks vaadata ja avastada uusi hingi
Kui peale selle eest ei maksta
Siis pole mulle vaja seda p.ska

Teel loodus pööratud on pahupidi
Ja kõikjal vedeleb tööstuslikku sodi
Kus inimene aga üle käinud
Sellist koleduse kogust veel keegi pole näinud.

Siis mehed mõtlevad, kuis nii on nüüd
Ja tunnevad ka endal pisut süüd
Kas teinekord kui tehtud mõnd projekti
Ka pole tulemuseks hunnik prahti

Nad mõistsid siis, et maailm oleks kenam
Kui elaksid nad lihtsamalt, ei enam

Nüüd lähvad vandersellid mööda teed
Ja mõtlevad, mis muuta võiks neil meelt.
Mäe jalamil nad näevad koolimaja
Ja lapsi kooli ees on ümber saja
Nad sisse keeravad, sest tähtis neil missioon
Life is a gift! neil meenub reisi algne toon

Lapsed toredad ja rõõmsad
Küsimused arukad ja siirad.
Sven pisut roostes helkurmärke jagab
Juss kaarti seletab, mis tsiklikasti taga

Lapsed rõõmsad, mäetipp valge
Me siiski pole astund pange!

Kuldhammastega direktriss idüllil lõpu teeb
Ei märk, ei postkaart muuda tema meelt.
On proua lootusetult kange
Jääb lootus, laste tulevik on helge

Nüüd mõtlevad kaks habemikku
Neil Kasahhis pole tulevikku.
Mis kurat teevad siin, kui omal pere kodus
Kaks lolli ilma peal, see pisut lõbus

Veel natukene lootust jagub
Sest puutumatu loodus ootab kagus.

20120523-214905.jpg

Shõmkent ja Turkestan

7 kommentaari

Tee seisukorra kohta küsides saime sellise juhise:
Sõitke 18 km, siis keerab üks tee paremale ja seal tuleb raudtee ülesõit ja edasi 20 km pärast tuleb sild ja edasi vasakut kätt auul ning siis lõpeb tee ära ja tuleb stepp aga tuda ne nuzhna; tuda nelzja! Potšemu vam tuda?! Seega 18 km pärast ärge keerake kusagile ja sõitke otse edasi. Tegelane seletas pika juhise sellest, kuhu meil asja pole…

Ühest reisikaaslasest pean veel rääkima. Tüüp on meiega algusest peale kaasa reisinud ja ei ole väga jutukas. Küll on ta väga eneseteadlik ja kohati pretensioonikas. Tegemist on Sveni kehaga kes endast suht tihti teada annab ning kellega Sven kohati meelsamini suhtleb kui minuga. Nii selgub näiteks mõnel hommikul, et keha tahab putru ja lõuna ajal tahab keha kerget puhkust ja päikest ning õhtul justnimelt granaatõuna-, mitte viinamarja mahla. Või vastupidi. Sven saab tüübiga jube hästi läbi ning ragistab ja kratsib tegelast nii, et see minus väikese kadeduseussi äratab. Samuti teab Sven väga hästi kui kolmas reisikaaslane sto gram vodku hotšet. Tüüp on samas suhteliselt pretensioonikas ja annab villiga huulel teada, et sõber on teda halvasti kohelnud. Mida kuradit?! Minul tekib pisvinn kui ma liigselt õlut või kokat joon, aga kolmas putešestvennik väljendab oma solvumist sellisel isekal kombel. Tegelikult on kutsumata reisikaaslase olemasolu kogu ürituse palju lahedamaks teinud. Näiteks jalutame sõbrakest õhtuti ja hoolitseme, et küüslaugu ja sibula tasakaal oleks paigas. Pitsi sisse ei tohi sülitada ja hommikuvõimlemine on “must do”. See tüüp rikastab meie elu.
Loodus läheb tasapisi rohelisemaks ja taamal on 2000 meetri kõrgusel valged tipud.

20120522-220933.jpg

Stepp

2 kommentaari

Stepp
Stepp on nii muutumatu, et põhimõtteliselt piisaks ka poolest päevast. Seitse päeva rassimist teedel on oluline selleks, et tunnetada mõõtmeid – kui lõputult seda maastikutüüpi esineda võib. Meie metsad ei ole lõputud, käid kõige rohkem paar päeva ja oledki metsa serval. Stepp aga laiub tuhandetel kilomeetritel. Mis muutub, on auulid ja inimesed. Auulid on uusmaade rajamise ajal tekitatud veidrad elukeskkonnad, kus inimestel enamasti midagi teha ei ole. Asjalikku tegevust jätkub vaid vähestel karjustel, kuigi lamba-, kitse-, hobuse- ja kaamelikarjad tunduvad enamasti täiesti välise juhendamiseta hakkama saavat. Jõed millele loodeti, jäid kuivaks kui ülesvoolu järjest paisusid rajati ja stepituul viis mahakülvatud terad ja huumuse. Kahe jõe (Amu ja Sõr-darja) vee kasutuselevõtuga põllumajanduses jäi 70ndatel kuivale ka seni kalarikas Araali meri. Kuna meile Usbekistani viisat ei väljastatud, peame sõitma ümber Araali mere.

Teed
Teede seisukorra kohta esineb kohalikel pidevalt totaalselt erinevaid seisukohti. Reaalse olukorraga ühtivad need harva. Küsime samaaegselt teed erinevatelt inimestelt ja saades erinevaid vastuseid on meie vaated valitavast teest erinevad … ja need erinevused on tuhandetes kilomeetrites ja päevades. Kas minna otse ja stepiteed, kus tee ei pruugi olla leitav ja on raskesti läbitav, või sõita ringi, kus ka vist tegelikult korralikke teid ei ole. Kuna aega on, valime pikema tee. Esimesed päevad ei ole teid praktiliset üldse, või on nii halvas seisus, et mõistlikum on sõita tee kõrval. Peale Aktobet jõuame rajatavale suuremale trassile. Hetkel seda praktiliselt ei kasutata, kuna teed ehitatakse ja suures osas peab sõitma tee kõrval. Samas on ka lõike kus saab sõita täiesti tühjal ja siledal asfaldil. Tegemist on osaliselt nö Uue Siiditeega, mis ühendab Moskvat Pekingiga. Kord pisut suurema tee ristis, küsime kohalikult teemajapidajalt eesoleva tee seisukorra kohta  lähima suurema linna Aralskini. Kasahhi seltsimees esitab meile haukudes detailse kirjelduse (mis tegelikkusele vastab parimal juhul kolmandiku ulatuses). Minu küsimusele, et kas härra ise on kunagi Aralskis käinud, vastab ta eitavalt.

Tuul
Tuul on kuradi kõva, enamus ajast küljelt ja väsitab. Vahest tekivad liivatolmukeerispasad. Kui puhkamiseks peatume, on kiivrita puhkamine pea võimatu, sest on tunne, justkui oleks sattunud liivapritsi alla. Telgi püstitamine sellistes tingimustes oleks suhteliselt jabur ettevõttmine ja üritame ööseks ikka kuhugi auuli jõuda. Ühel õndsal hetkel satume uuele asfaldile ning on täpselt pärituul. Sõites 130 km/h on selline vaikne ja mõnus tunne, justkui oleks oma kodus, elutoas … või köögis.

Lapsed
Lapsed on igal pool siirad ja mänguhimulised ning ei esita sugugi rumalaid küsimusi. Nad tunduvad täiskasvanutest kuidagi intelligentsemad ja omakasupüüdmatumad. Võib-olla on meie koostöö UNICEFiga meid sallivamaks teinud. Lastel on siin muide kuuepäevane koolinädal ja kohustuslik kena koolivorm.

Kasahhid
Põhja pool räägiti peamiselt vene keelt, maapiirkondades aga kohtab tihti inimesi, kes valdavad vaid kasahhi keelt. Kasahhid on uudishimulikud, kuid tunduvad suhteliselt pealiskaudsed ja huumorimeel ning empaatiavõime ei ole enamusel neist kuigi arenenud. Igal pool kus peatume, on samad küsimused, millele eelneb sõbralik käepigistus kahe käega (kergelt embusele sarnanev)  ning lirts sülge suvalises suunas. Atkuda võ – kust olete; kto i skolko plotit – kes ja kui palju maksab ja nahhui nužna – milleks see. Kuna läbivalt on ainuke sõbralik toiming käepigistus ning edasi läheb asi ründavaks, lausun kolmandast päevast vastuseks – good ja yes. Seda raskem on Svenil, kes kõigile kannatlikult kõike päevast-päeva seletab. Minu jaoks on tegemist Sveni täeiesti uue, ülikannatliku ja salliva poolega, mida sellises koguses varem ei ole kohanud. Peatustel asulates tekib mõne ajaga Sveni ümber trobikond tegelinskeid, kelle hulgas on bandiite headest inimestest väga raske eristada. Nii ongi Svenil poolest päevast juhe suht koos. Kuna minu tsikkel sai kukkumisel natuke kannatada, otsisime korralikuma töökoja. Töökoja meistrile-peamehhaanikule asja ära seletanud, pärin Svenilt, et kuidas ta vastu peab? Kuna tüüpe on tema umber üksnes kolm, saab ta ilusti hakkama ja seletab teekonnast ja UNICEFist. Pool tundi hiljem, kui tüüpe on kümmekond ja küsimused täpselt samad, on Sven juba pisut rahutum. Vahepeal väänan mingi toruga lenksu sirgemaks ja vaatan, kuidas peamehhaanikul läheb. Kasti kinnitused on puruks ning uuteks kinnitusteks on vaja puurida kaheksa auku. Meister on esimese auguga valmis saanud ja kirub, et kuradi kõva metall. Kuna trell on parajasti vaba, haaran härjal sarvist ja puurin ka ise. Puur käib valepidi ringi. Lülitan ümber ja puurin seitse auku paari minutiga. Hirm tuleb peale, kui meenub hiljutine uudis Kasahstani uuest helikopterist. Käin vahepeal Svenilt küsimas, kas ta peab veel vastu ja saan aru, et on mineku aeg. Leiame turvatud parklaga öömaja ja taksisti, kes Sveni LongWayRound’i Charley Boormanniks peab. Paari päeva pärast peatume öömajas, kus seinal pilt öömaja kokast ning Ewan McGregorist ning kordame pilti sama kokatädiga pildi taustal.

Bandiidid
Kasahhi esimesel nädalal oleme elanud kerges bandiidifoobias. Igal pool kus peatume, tuletatakse meelde, et meie siin oleme head inimesed, aga järgnevates linnades on bandiidid ja peaksime olema ettevaatlikud. Ühes kohas imestab kohalik kröösus, kuidas meid veel maha ei ole löödud. Kord sõidame mööda tee ääres seisvast Nivast, mille juures lõbus seltskond end kergendab. Sven tõstab tasapisi kiirust ja püsin kannul ning vakka. Järgnevasse asulasse jõudnuna on Sven pingest läbimärg ning tagasihoidliku kuid turvalise öömaja näol on meie jaoks tegemist tõelise pääsemisega. Nii ettevaatlikud ei ole me kunagi olnud kui viimasel nädalal.

Ööbimine
Olles hetkel ülimalt veidras võõrastemajas (üle nelja päeva on kasutada internet) ja kus täiesti juhuslikult on ööbinud ka legendaarsed LongWayRound’i tüübid, on imelik mõelda, et alles eile sattusime sama juhuslikult kodumajutusse pensionil viibiva eks-miilitsa juurde. Meid juhatati justkui võõrastemajja, aga sattusime pere juurde. Seal oli kodusaun, välikäimla ja hommikusöök praemunaga. Eks-ment oli kohalik kröösus, süüdistas riiki ja kõiki varastamises ning ükskõiksuses tavalise inimese vastu. Tüübil olid lahedad väikesed (kuskil 5-7 aastased) pojad, kes viisid meid ümbrusega täiesti sobimatusse, tühja värvimuusikaga varustatud diskoteeki sööma. Muidugi oli koht laste isa oma, aga söögid seal olid väga head.

Araali mere otsinguil ja Baikonur
Kaks päeva tegevust ja null resultaati. Esimese puhul müttasime päev otsa kaardi ja juhatuste järgi ning leidsime eest täpselt samasuguse stepi kui igal pool mujal. 40 aastat järve taandumisest on oma töö teinud nii looduses kui ka kohalike inimeste mälestustes. Meri algab nüüd 200 km eemal Usbekistanis. Baikonurist panime lihtsalt mööda, aga sinna sisse ei olekski saanud minna, sest pääse maksab vist 800 USD ja meil ei ole ka kolmekordset Kasahhi viisat (peale Kõrgõzstani tuleb veelkord Kasahstan).

Raadio
Meil on kiivritel raadioside millega pidevalt ühenduses oleme. Räägime loodusest, riigikorrast, inimestest, tervisest, usust, kõigest mis meiega kunagi juhtunud on … ja paljust veel. Varsti on teel oldud pea kuu aega ning igav ei ole veel hakanud. Sven on hea reisikaaslane.

20120520-232545.jpg

Aserbaidzaan

8 kommentaari

08.05.2012 Sisenemine riiki.

17.30 Aserbaidžaani automaatrelvaga piirivalvur tervitab: podaždite.
18.32 piiriametnik ütleb, et kõik on korras ja võime siseneda.
18.33 automaatrelvaga väravavaht saadab meid piiriametnike juurde tagasi.
19.30 piiriametnik kasseerib meilt 35 USD za pomagu ja lausub, et nüüd on meil kõik jube hästi korras ning siseneme riiki.
Teede ääres on kõikjal isake Aliyevi pildid. Küll vestleb ta sõduritega, küll granaatõuna-korjajatega.
Ööbime ägedas nõuka-aegses võõrastemajas. Kõik on ilusti korras ja peale Zigulide, Volgade ja Nivade mingeid võõramaiseid autosid ei ole. Vaated on võimsad. Tasandiku kõrval kerkivad lumiste tippudega mäed.

09.05.2012

Tee Bakuusse on väga vahelduv. Enne mäekuru ületamist on palju rohelust, Kaspia pool aga vähe huumust ja “karmid” mäed. Millegipärast arvasin, et sellised mäed on üksnes Afkanistanis.
Jõuame Bakuusse, teeme sünnipäeva puhul kerge jalutuskäigu ja joome granaatõunamahla. Lisaks rannapromenaadile harrastavad kohalikud häkkerid jalutamist autodega. Vanade vene autode asemel on siin peamiselt uued, suured ja uhked luksusmargid, mille vahele eurovisooni värvides taksod, mis nii väliselt kui sisemuselt on 1:1 Londoni taksosodega sarnased. Rannapromenaadi kõrval kulgeb 8-realine ühesuunaline tee, kus hullunud piloodid üksteisega kiiruses mõõtu võtavad, et siis linnas vastassuunas liikuvatel tänavatel ummikutes istudes uuesti stardipositsioonile naasta. Selline ringliiklus/jalutamine käib ööpäev läbi, mille vahele justkui väikeseks aktsendiks sõidab politseiauto sedasama ühesuunalist teed mööda vastassuunas … turvalisuse huvides vähemalt sama kiiresti, kui vastutulev liiklus. Majad on ilusasti valgustatud ja kõik on ilus ja puhas. Inimesed on kas kohutavalt rikkad või kohutavalt vaesed. Kõikjal on isakese Aliyevi pildid ja uutel klaasist tornmajadel kuvatakse mingi eriti kaasaegse tehnikaga tohutu suurtel ekraanidel liikuvate piltidena riiklike sümboleid.

10.05.2012

Isakese 89. juubel. Liiklus seisab, kuna isakese sünnipäeva puhul korraldatakse rahvusvahelist rattasõitu. Telekas näidatakse isakese sõnavõtte. Ja kõikjal üle riigi on ülev meeleolu. Ametiasutuste töö seisab. Saame teada, et meie praam väljub õhtul ja peaksime minema õige pea sadamasse pabereid korda ajama. Käime läbi UNICEFist ja saame kena communication officeri käest Kesk-Aasia kontorite järgmised täpsemad kontaktid ning õnnistuse ja lähme sadamasse.
See ei ole mingi kaasaegne reisisadam vaid vana kaubasadam ja (eriti motorrattastega) reisijad on siin väga harv nähtus. Mingit väljakujunenud kindlat rutiini meie käitlemiseks ei ole. Saame väga erinevaid suuniseid – nii asjaajamiskorra kui praami väljumise suhtes. Pileti ostmiseks kulub 3 tundi. Praam peaks startima kusagil keskööl. Üritame edutult tollida välja tsikleid (toll päeval ei tööta). Üks ametnik võtab meilt bumaga, vaatab seda pisut ja ütleb, et zdes problem, ohkab raskelt ja ütleb veelkord bolšoi problem. Vaatab sügavalt silma ja teatab, et tema on just õige isik kes saab selle probleemi väikse tasu eest ära lahendada. Kui me küsime milles probleem seisneb, saame vastuseks, et me oleme maalt väljumisega kolm päeva hiljaks jäänud. Pidime väljuma hiljemalt 7ndal, aga täna juba 10s. Kui me seletame, et alles kaks päeva tagasi tulime ja me ei saanud kolm päeva tagasi väljuda vaatab ta veel pisut pabereid ja ütleb, et problem net. Meil on veel 25 päeva aega ja me ei pea kiirustama. Aga kui me tõesti lahkuda soovime, tulgu me kell kuus õhtul sadamasse. Käime Eurovisiooni toimumiskohas. Sven käib Kaspias ujumas, kus kohalikud ei ole kunagi kedagi ujumas näinud (kui me kõrgelt laevalt mõni aeg hiljem alla naftalaikudele vaatame, saame aru, miks). Tagasiteel käime Bakuu külje all paiknevas naftamaardlas pumpade vahel ringi ja lõbustame kohalikke lapsi. Õhtul sadamas on asjad arenenud ning toll töötab.
18.55 võtab tollitöötaja raskelt ohates meie paberid, põrnitseb neid siis natuke ja virutab vihaselt kogu paki eemale – ploblem zdes.
19.30 tuleb kaasaegset kauboid meenutav kontrabandist pataka raha ja paberitega, ulatab pakid vaikselt ametnikule, saab vastutasuks plommid ja nöörid.
20.30 küsime kauboi käest, kas ta saab uurida mis värk meie paberitega on.
20.55 kutsutakse meid tollihoonesse sisse, vahitakse natuke paberied, ohatakse raskelt ja aetakse uuesti välja.
21.20 palutakse mul ooteruumis viivitamatult iPad, kust “Minu Kasahstani” loen, ära panna kuna elektrooniline lugemine on ooteruumis rangelt keelatud.
21.55 selgub, et peame Gruusia piirile tagasi sõitma, kuna bumaga’del on üks väike kuid väga oluline petshat puudu.
22.15 saame ilmselt Gruusia/Aseri piiripunkti numbri, kust teoreetiliselt peaks olema võimalik korrektsed bumagad faksiga Bakuusse saata. Ühendust ei ole võimalik saada.
23.30 Lahkub senine pahur ametnik veel sajatades, et kui ta meid läbi laseks, oleks see nii räige piiriseaduse rikkumine, et järgmisel päeval lastaks kordon täies koosseisus lahti. Tema koha võtab üle pisut lahkem kuldhammastega ametnik. Seletame olukorda, pakume vaevatasu ja ametnik läheb seletatud näoga kusagile telefoniga rääkima. Kui ta 10 minuti pärst naaseb on ta täiesti maani täis ja ajab mingit seosetut aseri-vene segakeelset jampsi. Kolmas ametnik teatab, et täna me laevale ei pääse. Ametniku sõnul peame kindlasti homme kell 9 hommikul tagasi tulema … kuigi laevad käivad graafikuta kusagil 3-4 päeva tagant.

11.05.2012 Tsau Bakuu!!

09.00 öeldakse piletikassast, et piletite vahetusega probleemi ei ole, kui soovime, saame ka raha tagasi, aga laev väljub 3-4 päeva pärast. Tulgu me homme või veel parem ülehomme päeval tagasi, siis peaks olema väljumisaeg täpsemalt teada.
9.15 peamajast teatakse, et laev väljub täna, tulgu me 15.00 tagasi, aga tehku me ennem toll ära.
9.45 tollis on rõõmus ametnik, kes meie paberid võtab, natuke klõbistab ja vsjo zdelano teatab. Kogu see jama, mis eile 6 tundi võttis ja mille pärast me maha jäime, sai tehtud vähem kui 3 minutiga.
10.00 arvab üks sadamaametnik kindlalt teadvat, et täna laeva Kasahhi totsna ei lähe, et see laev, mis Aktaust tuleb, läheb edasi Turkmenbashi.
10.30 ütleb ka piletikassa pealik, et eile väljus meie laev, mis sõidab ööpäev Aktausse, päev otsa laaditakse ja ööpäev jälle tagasi .. ehk väljub uuesti umbes 3-4 päeva pärast. Valime linnast väljas mõisliku hotelli.
15.00 lähme igaks juhuks sadamasse ja peamaja ametnik teatab, et ärgu me kuskile mingu, praam väljub öösel kell 2.
16.55 veame Sveniga kihla – mina (Juss) olen kindel, et praami ei välju. Sven loodab, et siiski väljub.
18.15 passidesse lüüakse pitsatid, millega oleme ametlikult välja sõitnud.
18.20 sõidame mingile vee peal olevale alusele, kus on raudteerööpad ja mis on väga suur. Igaks juhuks küsin kolmelt alusel töötavalt mehelt, kuhu see laev läheb? Kaks ei tea ja üks ütleb, et Kasahstani. Ajame tsiklid trepi alla õlipaakide ja voolikute vahele ja läheme tekile Bakuuga hüvasti jätma. Mina keeldun seda pääsemist tunnistamast ja uskumast. Laev on Kaspia suurim ronge vedav alus – siia mahub 52 vagunist koosnev ešelon, kus tänu liftide süsteemile paiknevad vagunid neljas reas ja kolmel korrusel.
20.15 vestleme vahimadrusega ja selgub, et eilne sünnipäveline, 89 aastane svetutška Aliyev on juba paar aastat tagasi surnud ning võimul on tema poeg. Ka Svenile meenub, et sellised uudised käisid meediast läbi ja riigis oodati mingit olulisemat muutust.
23.30 saame kätte ainsa reisijateveoks mõeldud pisut räpase neljase kajuti ja meie kajutinaabriteks on O. Benderile sarnanev Aseri bisnismen ja tema Potsatajat meenutav rõõmus kaaslane. Üritame Pervõi Pamoshnik Kapitanilt meelehea eest pisut paremaid tingimusi kaubelda kuid tulutult. See laev ei ole mõeldud reisijate veoks. Saavutan reisi lõpuni Benderi ja kaaslase poolehoiu tunnistusega, et Bakuu oli minu jaoks ilus kuid haigelt kallis linn ja lisaks vaatamisväärsustele tarbisin seal peamiselt suures koguses teed tasuta suhkruga.
23.50 läheme Sveniga kajutisse selge mõttega võtta magamiskotid ja matid ning ööbida tekil, kuid satume hr Benderi ja Potsataja poolt korraldatud spontaansele sõprusõhtusöögile. Laual on ajaleht millel keedukana, sibulad, lavash ja viin. Vastuvaidlemist mittesallival toonil surutakse meile pihku priske kanakoib ja klaas viina ning sõprus võib alata. Sven peab uute reisikaaslaste poolehoiu välja teenima sõnavõttude kuulamise ning toostidega.
00.10 hiilin kajutist välja põhjendades seda tsiklite kinnitamise vajadusega. Laevale laaditakse parasjagu viimaseid vaguneid… uurin veel ühelt madruselt kuhu see laev läheb  ja minu rahustuseks kõlab vastuseks – Aktau!
00.15 lähen tagasi kajutisse kindla plaaniga võtta matt ning minna välja magama. Sõprus on arenenud ning teemad järjest südamlikumad. Sven paneb parasjagu lauale oma uut, edeva välimusega viimaste päevade meelisnapsu, mis on tema arvates hea tervise aluseks, kuna sellel on peal granaatõuna seemnete pilt. Ostap ja Potsataja pööritavad silmi ja küsivad, et milleks see?  Sven seletab, et see on väga hea ja tervistav napsulisand, mille peale bisnismenid valjuhäälselt protesteerima hakkavad ning seletavad, et tegemist on kala- ja lihatoitudele väheses koguses peale valatava kastmega, mille suuremas koguses tarvitamisel võivad olla fataalsed tagajärjed. Sven on pisut pettunud ning väga hea meelega mulle pudelit uue lemmiknapsuga ei loovuta. Kui juhin hiljem tähelepanu sellele, et praam on hakanud liikuma ning ta on võitnud kindla kaotusena näinud kihlveo, ta siiski leebub ning loobub suuremeelselt oma tervistavast imejoogist. Kui olen lae alla koikule roninud, räägitakse all veel rahvasate sõprusest, inimlikkusest ja usaldusest ning paljudest muudest ilusatest teemadest.
00.45 täitub kajut kohutava kärsakaga, mille põhjuseks ei ole õnneks või kahjuks laeva süttimine, vaid Ostapi ja Potsataja suitsetamine.
1.20 Potsataja esitleb kajutile väga vaimukalt ja teatraalset oma hirmu mere ja vee ees, Bender vähkreb oma koikus naerukrampides. Mul on kompanjonide pärast hea meel ja saan aru, et tegelikult on tegemist taas väga südamlike ja toredate inimestega ning mina olen seltskondlikku koosviibimist ignoreerides olnud küll viisakas aga siiski liialt isekas.
1.46 tajun lapsepõlvest tuttavat mesilaste vaatamisega kaasnevat kaltsukärsakat ja avastan, et Potsataja on kõrvalkoikus suitsuga magama jäänud ning suits on põletanud linadesse vaikselt hõõgudes suureneva augu. Kustutan tule enne süttimist ja uinun.
Järgmisel päeval puhkame, võimleme ja loeme tekil. On esimene päev üle kahe nädala ilma tsiklita. Öösel saabume Kasahhi, Aktausse … seega päris ilma tsiklita siiski ei ole☺.

Foto: Potsataja (vasakul) ja Bender (paremal)

20120513-105120.jpg

Tbilisi

kommentaare pole

Linna jõudes kohtasime Arne ja Roini kohalikku kompanjoni Davidit, kellele vahetuskummid ette olime saatnud. Kogu vahetuse protseduur läks ülikiiresti ja täiesti ootamatult oligi kõik tehtud … olime arvestanud suurema kammajaaga. Andsime tänutäheks pudeli tsiklikastis kõvasti kolkida saanud VanaTallinnat (järgmisel päeval saime vastu pudeli parimat Chachat ja kaks veini). Gruusia külalislahkus võib olla otsatu! Tänud osalistele!!! Tbilisi tundus võrreldes teiste linnadega helgem. Inimesed rõõmsamad. Tänavad, hooned ja muu keskkond enamasti korras, liiklus üllatavalt rahulik. Teadsime, et Smilers on Tbilisis ja ööbisime samas vanalinna pansionis. Tegelikult oli lisaks bändile suurem delegatsioon kirevaid inimesi ja hiljem kohtusime veel mitmete eestlastega. Olen välismaal viibides ka enne täheldanud, et teise eestlase trehvamine tekitab pisut kohmetust, millest ülesaamine alati ei õnnestu. Aga vahest võib see areneda toredaks ürituseks. Eriti lahe ja armas oli õhtune ootamatu kohtumine koolivenna ja helimehe Lauriga. Õhtu läks pisut käest ära ja kui me järgmisel keskpäeval hotelli fuajees Juku-Kalle Raidile otsa komberdasime ja mina teda soojal ja pealetükkival kombel koolivennaks ja Tartu kunstnikuks Peeter Grossmaniks pidasin, saime aru, et Tbilisi ei ole meile tervislikult mõjunud ja tuleb tõmmata sealt uttu võimalikult ruttu. Vabandan mõlema isiku ees selle jämeda eksimuse pärast. Hetkel Azerbaidzaanis ja see on taas täitsa teist (kolmandat) sugune riik. Homme kohtume Bakuus UNCEF’i esindajatega ja saame järgmise missiooni. Loodetavasti ei ole see seotud Eurovisiooniga ja jõuame enne hiigelüritust laevaga Kasahstani pageda.

20120508-225232.jpg

Georgia, Batumi-Borjomi “otsetee”

2 kommentaari

8 tundi 200 km. “Veidi” väsinud. Batumi elanike arvamused sellest teest olid: “Seal murravad jalakäijad jalad ja upuvad akvalangistid” kuni ” maailma ilusaim tee” ..
Ilus. Kuradi võimas. Palju mägiojade ületusi, vihma, lund ja metsikult ilusaid mägesid. Vaadake pilte.

Hiljem lisatud täpsem kirjeldus:

Valisime Batumist Borjomi’ sõiduks väiksema tee üle mägede. Selle tee olude kohta olid kohalikud täiesti vastukäivatel arvamustel. Osade arvates oli see täitsa korralik tee mis peaks olema Hummeriga läbitav. Teised arvasid, et sel teel murravad isegi mägikitsed oma jalad ja seal me lumme upume. Tundus põnev ja sobiv. 100 km kõige raskemat, enamasti katteta, aukude ja mööda teed jooksvate sulaojakestega osa sõitsime kuskil 6 tundi. Tee raputas korralikult ja Sveni tsikkel pisut lagunes. Tagumist porikat enam ei ole (mis ongi ägedam) ja Kamazi meestelt saime uue raamipoldi. Mäekurul ca 2000 m peal oli lund juba päris palju ning tipus tähistas teede taasühendamist jommis seltskond lint-traktorite ja maastiku-veoautodega. Selgus, et nad olid just jõudnud otsad kokku tõmmata ja tee oli just avatud. Laskumisel sadas vihma, panime kilekombed peale. Päris mitu oja oli vihma tõttu kõrgeks tõusnud ja uhusid täega üle tee. Ületamised läksid enam-vähem. Üks kukkumine oli, aga mootorisse vesi ei läinud. Õhtul õnnestus Borjomi ainsas söögikohas kohalike bandiitidega häid suhteid hoida (jõime saadetud veinikannu korraga põhjani). Nautisime pisut kohalike noorte rahvustantsu ja ööbisime veidras rutsiaegses sanatooriumis protseduure võtmata. Borjomi jättis natuke nukra mulje. Mmaa seest tuleb küll kulda kuid kohalik kogukond sellest kuigipalju kasu ei saa. Allikate juures renoveeritakse paari üksikut hoonet, aga kogu linna hiilgus on tuhmunud, inimesed mornid ja tohutult suured nõukogude ajast pärit tondilossid mõjuvad väga rusuvalt veel ilmselt kaua aega.
20120506-222734.jpg