Burjaatia, Baikal, Kaug-Ida, Jaapani meri. Vladivostokk!!

Ulan Udesse jõuame reede õhtul ja see Burjaatia pealinn on tore mongoliidne vene linn. Otsustame teha treti maailma ühe suurima mageveekogu, Baikali äärde. Sven on Baikali ääres varem käinud, toona sõitis paar nädalat laevaga Baikali risti-põiki läbi, kuid mul on see nägemata. Järve ääres on äärmiselt vahelduv kliima. Sisemaal, järvest paar kilomeetrit eemal on 30 kraadine leitsak, samas järve ääres kukub temperatuur järsult 15 kraadini. Hoolimata arvukatest sääskedest on Baikal paljude venelaste jaoks riigi olulisemaid suvitamis-sihtkohti. Tegemist on kohati pea 2000 m sügavuse, puhta ja külma veega kalarikka järvega. Kaladest püütakse nii talvel kui suvel peamiselt harjust ja omulit – rääbise sarnast kala. Puhta vee saladus on järves elutsev mikroorganism, mis väidetavalt suvalise surnud organismi paari päevaga “ära sööb”. Ööbime ühe kohaliku business-proua kodumajutuses, kelle lõputu mölapidamatus mind kohati mikroorganismide võimekusele mõtlema paneb ja paratamatult tekib idee selle teooria paikapidavuse kontrollimiseks. Lõpuks jääb see iseenda südametunnistuse ja perenaise õnneks siiski proovimata. Proua ajab sõltumata sinu reageeringust, vastustest või küsimustest oma jura. Justkui mõni pankur või finantsanalüütik. Sven kütab naabrimehe juures sauna, käime saunas ja Baikalis ujumas, sööme värskeltvaaritatud harjuseuhhaad ja suitsetatud omulit. Õuel kohtame Eestis sündinud ja esimesed 4 eluaastat Eestis elanud Eduard Annit, kes on Habarovskist järve äärde perega puhkama tulnud. Härra ei räägi küll sõnagi eesti keelt kuid ometi on kuidagi kodune tunne.
Järgmisel päeval sõidame poolsaarele, kus kohalikud kalamehed nõustuvad meid paadiga kuumaveeallikatele – karjatshije isstotshniki – viima. Alates Türgist on meie reisi pidevaks kõrvaleesmärgiks kaardistada kõik teelejäävad vähegi looduslikud soojema veega kohad. Seekordseteks maamärkideks on kaks pisikest puust kasti, kus vesi liigselt ei vahetu, on pisut sogane ja väävli järgi lõhnav, kuid Sven sõnul siiski ülimalt tervistav. Ööbime kalurite juures ja järgmisel päeval asume tagasi(edasi)teele. Jõuame täpselt enne äikest Tšitasse. Tšitas vaatame kaarti, et järgmine linn on Habarovsk. Hommikul, olles sõitnud sadakond kilomeetrit, näeme silti, mis teatab, et Habarovskini on 2137 km. Peatume iga 200 km tagant, et natuke vett juua ja oleme õhtuks sõitnud 1000 km. Järgmisel päeval sõidame veel 1000 km. See on nagu oleksid hommikul Tartus mõelnud, et ohhoo, tore päev … sõidan Moskvasse. Järgmisel hommikul Moskvas mõtled, et ai lähen ikka tagasi … ja õhtul oledki kodus. Reisi alguses tundus 500 km/päevas juba täielik liialdus. Aga kui mõni päev Kasahhis või Mongoolias liikusime 12 tunniga 150km, siis tegelikult 10 tundi ja 1000 km võib oluliselt kergem olla. Tee on ilus. Loodus kohati nagu meil Eestis – kaasikud ja kuusikud. Tee ääres on näha sadu kilomeetreid eelmise aasta metsapõlenguid, mis nüüd täies võimsuses uut ja värsket rohelist toodab. Kohati on loodus nii kodune, et üksteisele kiivriraadios Eestist tuttavaid mahakeeramisi teatame. Nii on siin olemas Lepiku talu ja Kärevere sild, muidugi ka Ussisoo ja seoses uue rajatud trassiga õige mitu Mäo viadukti, kus ära võib eksida. Kohati aga läheb mägiseks ja teel on suured sillad üle jõgede. Üksikute külade juures müüvad kohalikud tee ääres igasuguseid häid asju, kust raske peatumata mööda sõita. Svenil on reisi algusest nende päris-produktide vastu eriline nõrkus. Sööme natuke maasikaid ja mustikaid ja igasugu muud head kraami.

20120629-002324.jpg
Sven joob igal võimalusel kollasest tünnist kalja. Tee on enamasti heas korras ja vene inimene näitab hämmastavat töökust ka nädalavahetusel teeservi trimmerdades ja poste värvides. Samas hetkekski ei tohi kaotada valvsust, sest töökultuur on ikkagi kujunemas. Näeme tee peal õige mitut kummuli rekkat ja isegi ühte rongi. Tōsi küll – vagunid on tee kõrval kulgevalt raudteelt küllili paiskunud. Kord lendab meie ees autokumme vedava rekka koormast üks kumm ja Sven kihutab sellega võidu. Siis jälle läheb eessõitva veoki kastis ümber koorem telliseid ja sõidame purunevate telliste vahel slaalomit. Habarovskist läbisõites saame aga taaskord tundma vene inimese otsatut külalislahkust, kui HD kohvikupidajad korraliku lõunasöögi välja teevad.
Vladivostokki jõuame jaanipäeval. Tajume, et esimene etapp hakkabki läbi saama. Juba paar viimast päeva käivad meil vaheldumisi meeleliigutushood, kus silm vägisi märjaks kisub. Õnneks toimuvad need parajas resonantsis ning härdusehetked ei ole üheaegsed ja saame teise nõrkusehetkel apaatselt kaasa noogutada. 2 kuud ja pisut üle 20000 km on sõidetud. Oleme saanud parajat vatti aga näinud ka imelisi kohti ja kohtunud toredate inimestega.

Teeme Jaapani mere rannal asuval Vladivostoki ehitustandril pisikese sümboolse jaanitule, sööme maksavorsti ja joome kohalikust rokiklubist pärit koduõlut.
Emotsioon on võimas.
Ja koduigatsus on vägev.
Ja muidugi – Life is a gift!

Ja tegelikult … väsimus on metsik.

Homme tuleb kohalik telejaam OTB tegema reportaazhi, kuidas me Ameerika tolli nõudel tsikleid mudast,seemnetest, putukatest, ja kõikvõimalikest võõrliikidest puhastame. Arvatavasti kolmapäeval sõidame laevaga Lõuna-Koreasse, kust üritame tsiklid Alaskasse saata. Väike võimalus on, et saame seda paremini teha hoopis Jaapanist. Õnneks on nii Lõuna-Korea kui Jaapan Eesti kodanike viisavabad.

20120625-031420.jpg