Siber, Lääne-Sajaanid, Mongoolia, Gobi kõrb, Ulan Bator.

Venemaa Altai piirkond Siberis, kust peame justkui sunni korras läbi sõitma, üllatab positiivselt. Teed on väga heas korras, liiklus ja inimesed rahulikud, tänavad ja linnad puhtad. Taaskord peame piinlikkust tundma oma eelarvamuste pärast. Arvasin eest leidvat lobudikest koosnevaid tahmaseid linnakesi, aga tegelikult sattusime justkui Kesk-Euroopasse. Nelja ülikooliga miljonilinna Barnauli jõudes õhtustame Obi ääres ja jalutame hämmeldunult linnas. Loomulikult kohtab ka sovjeediaja veidraid hooneid ja üllatuslikult ka Stalinit ülistavat ja Nõukogude Liitu propageerivat atribuutikat. Aga üldiselt jätab vägagi kultuurse mulje. Rahuliku liikluse üks seletus võib olla see, et enamus autosid on parempoolse rooliga ja möödasõit vasakult oleks jube ohtlik, kuna autojuht ei näe ette. Järgmisel päeval vahetame venna abiga Bikeland.ru-sse ettesaadetud kummid ja õhtuks oleme juba Lääne-Sajaanide alguses Belokuriha nimelises kuurortlinnas. Taas väga puhas ja ilus linn, toredad inimesed.

Lääne-Sajaanide Venemaa poolne osa ei ole küll väga kõrge (meie tee kõrgus kõigub 1000 ja 2000 m vahel), aga see-eest on mäed rohelised, uhkete mägijõgedega ja väga ilusad. Teel saame  kõvasti vihma ja tuult. Peale Mongoolia piiri ületamist rohelus kaob ja mäestik läheb tasapisi üle Gobi kõrbeks. Ööbime koos kohatud eestlastega, 4x4matkade seltskonnaga, esimeses suuremas auulis kodumajutuses. Tüübid on Eestist 6 (kuue) sic! päevaga 5500km maha sõitnud ja sama kaugele jõudnud kui meie pooleteise kuu ja 14000 kilomeetriga! Halvaks üllatuseks on majaperemehe näol tegemist mitte mongoli vaid kasahhiga, kellel on jutu järgi savist majakestes kõik olemas alates dushist lõpetades internetiga. Esiti tundub lõbus. Tegelikult on tüübil kaasaegsete väljareklaamitud imevahendite asemel väljaarenenud viinaviga. Härra muutub järjest tüütumaks ning pisut segab muidu mõnusat õhtut. Järgmisel hommikul viiakse peremees kainerisse ja meie jätkame. 4x4matkade seltskond teeb ringi Mongoolias alustades põhjapoolsest teest. Meie ringi ei tee ja valime Ulan Batori minekuks lõunapoolse tee. Esimesel päeval on tee väga ilus, mägede tipud on veel lumised ja väiksemate jõgede ning ojakeste ületamistega saame hakkama. Oleks paar nädalat varem tulnud, poleks mõnedest kohtadest ilmselt veel üle saanud. Järgmisel päeval läheb rakseks. Mongoolia on Eestist 30 korda suurem, kuid siin elab vaid 2,5 miljonit elanikku. Teid on ametlikel andmeil 50 000 km, neist asfaltkattega 2000 km (mis ilmselt on kuskil Ulan Batori lähedal). Meie tee on kohati täitsa hea stepitee, mis tähendab suvalises suunas minevaid ja arusaamatu loogikaga hargnevaid ja ristuvaid autojälgi. Kohati on tegemiste korralikult treppisõidetud kruusateega. Mõnel juhul suurte vallidega ja pehme liivateega. Kõige halvemal juhul on tegemist ehitatava teega. Ehitajad on selgelt iseõppinud amatöörid, aga tehnika kogust vaadates on ilmselt ca 5 aasta pärast tulemusesks siiski tee. Ja see ei ole selline tee mille pärast me Mongooliasse tulime, vaid asfalt, mida mööda hakkavad rekkad Hiina ja Venemaa vahet sõitma. No igatahes on tee parasjagu selline, et paneme tsiklitel korduvalt külje maha, ajame püsti, jääme kinni, tõukame välja, kirume, köhime liivatolmu, vannume ja saame paremaks inimeseks. Kohtame väikeses külas kahte rootslast, kes juba kuu aega ATVdega Mongoolias möllavad. Hiinlaste toodetud CF Moto on veel terve, aga Taiwani neljarattaline on just kokku jooksnud ja tüübid sebivad autot, et masinat remonti transportida. Lähim teenindus, kus mootori vahetatud saaks on ca 800 km Venemaal … kusagil 4 päeva heal juhul.
Teel näeme kedagi gepardi või jaaguari sarnast jube kiiresti lidumas ja peagi pageb meie eest ära juba kolmepealine hundikari. Ilmselt nillivad tüübid lambaid ja kitsi  mida siin karjatatakse. Kohtame itaallasest soolosõitjat Enricot, kellega üksiku jurta kõrval lahke pererahva juures telgime. Itaallane on igapäevatööst loobunud ja naudib maailma avastamist mootorrattal. Meie arvates ei ole mõistlik niisama looduses telkida kuna öösel võivad hundid karjakesi natuke ohtlikud olla. Lõkkematerjali ei ole leida … lõke ehk aitaks hunte kindlalt eemal hoida. Jurtaperel on aga kariloomad kes ööseks jurta lähedale aetakse. Ja karja valvavad koerad. Teeme suppi, Enrico teeb broccoli-pastat, arutame reisi- ja maailmaasju ja otsustame marsruuti pisut ümber teha. Järgmisel päeval naudime pool päeva veel Gobi kõrbe võlusid ning keerame Enrico suurepärasel ettepanekul lõunapoolselt teelt suuna põhja. Peagi läheb loodus rohelisemaks ja mägedel on näha üksikud metsatukad. Hingematvalt ilus tee. Võimsad vaated – jõeorgudes jurtad, hobuse-, kitse-, jaki- ja lambakarjad.

Teel satume looduslikele golfiväljakutele mis tänu lammastele ja kitsedele koosnevad ainult madalast greenist ja kohati on näha ka looduslikke liivapunkreid. Meenub lugu Saksa reisifirmast mis prouadele Gruusia mägipiirkodadesse ekskursioone korraldas. Kord jäi üks proua grupist natuke maha ja sattus himura karjase kätte kes prouaga pisut hullas. Järgmisel hooajal oli tegemist väga menuka reisiga. Nähes hobustega karjaseid kes sirge rühi ja uhke hoiakuga on kindlalt Tšingis-Khani järeltulijad, oleks ilmselt ka siinsetel aladel potentsiaali.

Aeg-ajalt kohtame Enricot kes aeglaselt kuid stabiilselt edasi liigub. Meie liikumine on nagu sisalikel – kiirendame ja siis peatume. Enrico aga on omal vanal tsiklil nagu saare kalur lappaja paadiga. Kui keerulise tee ja väsimuse tõttu tsiklid taas külje peale hakkavad kukkuma, telgime jõekaldal karjuste juures. Teeme süüa ja krokiteed. Väsimus on nii suur, et jääme pimeduse saabudes peagi tuttu. Järgmisel päeval ärkame päikesega, sööme, pakime laagri, jätame pererahvaga hüvasti ja asume teele. Täiendame teelejäävas linnakeses vee- ja toiduvarusid. Tee on nüüd pisut suurem ja täitsa treppisõidetud. Teeme paaritunnise haagi väiksemat teed pidi ning teel on paar toredat ojaületust. Satume lumiste kallastega selge veega jõe äärde. Väljas on 25 kraadi sooja ja lume nägemine nii suures koguses tekitab pisut hämmeldust. Kaugelt arvasime, et tegemist on soolajärvega. Sven käib ujumas ja näeb kärestiku ees suuri kalu. Minu tagasihoidlik kalameheloogika ütleb, et kärestikulises jões peaks looduslikes tingimustes nii suureks kasvama lõheline röövkala, mis on söödav ja ilmselt väga maitsev. Meie tsiklid on kohale meelitanud kohalikud poisikesed kes oma kotist suuri kalu näitavad. Muide, väidetavalt ei luba tavad mongolitel kala süüa, mille tõttu on ehk selline kalarohkus seletatav. Küsime, et kuidas nad kalad kätte said. Poisike näitab jõhvirulli mille otsas tavaline kolmikkonks. Kutt paneb konksule pisikese surnud kala otsa, viskab selle jõhvi otsas keerutades vette ja tõmbab tasakesi välja. Ta ei kasuta mingit rulli ega ritva. Kolmandal korral on tüübil pooleteisekilone kala otsas. Tegemist on meil püügikeelu all oleva harjuse sarnase kalaga. Kuna meil on õhtuks menüüs taas üksnes makaronisupp, palume kala endale. Poisid loovutavad saagi lahkelt, saades samal ajal kätte järgmise kala. Loodetavsti jätkub neil looduslastena taipu kõiki mitte välja püüda. Õhtuks jõuame külla, kus võõrasemaja leiame, kalast maitsva supi keedame ja taas koos Enricoga õhtustame.

Paar päeva hiljem jõuame asfaldile, mis algab ilusa kanjoni juurest ja viib Ulan Batorini. Asfaldi üle on muidugi maru hea meel. Sisikond, kõik lihased ja luud valutavad, oleme jube mustad (vist nädal aega pole dushi all käinud), riided on mul kasahhi kukkumisest endiselt puruks ja nii tsikkel kui kõik-kõik asjad on paksu tolmu kihi all. Tolmukiht on sealt paksem, kuhu vahepeal õli, suppi, kokat või kumõssi on tilkunud.

Ulan Batori jõuame tobedal ajal mis tähendab meile kahetunnist võitlemist tööstusmaastike ja mikrorajoonide ummikutes. Hiljem selgub, et pidevalt on tobe aeg – võitlus toimub pea ööpäev läbi. Teeme Guesthouse Oasises uuestisünni rituaali mis tähendab kõigi asjade pesesmist ja paljude asjade parandamist. Kahjuks just täna ei toimi siin internet. Oasise näol on tegemist saksa proua poolt hallatava mõnusa jurta-camper-guesthousiga, kus enamus valgeid motoreisijaid peatub. Nii peatub siin parajasti Shveitsi noorpaar Yamahadega kes Pakistani ja Hiina kaudu 11 kuuga Mongooliasse jõudnud ja Austraalia vanapaaar campervaniga (tõestieiteakuidas) ja hiljem tulevad kaks soomlast F800dega. Nemad on just lõpetanud põhjapoolse tee. Järgmisel hommikul saabuvad kaks ägedat britti – Peter ja Jon – kes väikeste 400ste krossikatega meiega enam-vähem sama raja tegid ja nüüd järgmisena Siberi BAMi proovivad, et hiljem nagu meiegi Korea kaudu Alaskasse jõuda. Ilmselt kohtume veel nende lahedate tüüpidega teel. Plaanime pealinna jääda paariks päevaks, et välja puhata. Käime õhtul linna peal ja räägime poole ööni juttu. Ulan Bator oli meie reisi üks olulisemaid vahe-eesmärke ja sellega sai ilmselt kõige raskem (ja võibolla ka huvitavam) osa reisist läbi. Räägime jamadest ja eriarvamustest ja headest asjadest ka. Oleme ikka vahest natuke üksteisega riielnud ka. Õnneks oleme seda teinud kohe, kui mingi asi närvidele käib ja mingit pika vinnaga jama ei ole. Emotsioone on nii palju ja väsimus enamus ajast suur, et väga ei viitsigi tüli kiskuda.
Hommikul molutame pisut, vaatame siis üksteisele äraseletatud nägudega otsa ja saame aru, et Ulan Bator on selleks korraks ennast ammendanud. Suurlinnas nagu UB lihtsalt ei ole meil võimalik kauem olla. Kuna oleme graafikust natuke ees ja ilm Baikali ääres on prognoosi järgi tavatult ilus, otsustame sinna minna. Dokumentalistidepere juurde Päikeselinna vist ikka ei jõua, sest see tähendaks ca 2000 km ringi.

Ps vabandan päeviku viibimise pärast. Internetti polnud ja kumm oli ka täitsa tühi. Arvasime, et interneti puudumine reisil teeb olemise kuidagi keeruliseks. Tegelikult unustad paari päevaga vajaduse telefoni välja võtta ja uuendusi kontrollida. Piisab sellest, kui saad vahest kodustega korrakski rääkida. Samas sain reisil esimest korda aru videokõnede mõttest. Tundub haige, aga mingi koosolemise tunne siiski tekib. Sa ei pea eetrit mingite lollide küsimustega täis rääkima, vaid saad lihstalt vahtida ja justkui kõrvuti olla.

20120614-223302.jpg