Balhash-Astana-Pavlodar-Barnaul

Alma-Atast lahkume peale Sootsi ja Renksiga kohtumist pärastlõunal. Otsetee Mongooliasse oleks läbi Hiina, üle Tjan-Shani ja Altai kõrgustiku, aga me ei saa seda teha. Saaksime jala või jalgrattaga, aga tsikli jaoks oleks vaja hiina juhilube, mis tähendaks hiinakeelse liiklustesti sooritamist. Jätame hiina keele õpingud lastele või lastelastele ning sõidame Venemaa kaudu ringi plaanides siseneda Mongooliasse üle Lääne Sajaanide. Teel saame kõvasti äikesevihma vaheldumisi 35 kraadise leitsakuga.
Ööbime Kasahhi suurima järve Balhash’ ääres kalurite juures. Kui kaluritelt uurime, et kuidas järvel kalaga, saame tavatu vastuse, et kala on ropult. Kuidas nii? Kõikjal mujal oli palju kala 10 või 20 aastat tagasi … no ilmselt on kala siis väike? Ei ole väike! Suur. No kui palju ja suured, siis ei kõlba süüa ja makstakse vähe? Kala on hea ja makstakse tublisti. Ahvena kilo eest 3 dollarit. Vot selline elu. Ühe kaluri lemmiktelekanal on Travel ja tüüp on uskumatult laia silmaringiga, räägib meile Riia vanalinnast, tema juures peatunud ümbermaailma ratsutajast ja uurib täpselt meie marsruuti ning saab väga hästi aru, miks ja kuidas rändame. Sööme kala ja keerame magama. Järgmisel päeval 800 km vihma ja leitsakut. Õhtuks jõuame Astanasse, mis on kirjelduste järgi südametu linn mida plaanisime üldse vältida. Kui ootad midagi halba, on iga kena asi topeltilus. Astana on muidugi veider tehislinn, kuid ootamatult roheline ja omamoodi võluv.

Sven harrastab vahetevahel liikluses autojuhtidega sõimlemist. Selle tegevuse otstarbekusest pole ma varem aru saanud kuna sõnum ei jõua kunagi adressaadini, sest vahele jääb kiiver ja autoklaas. Arvasin siiani, et äärmisel juhul on mõistlik vääritikäitunut kergelt müksata ja ainsa tulemusena tõstab kurjustamine kaasreisijate stressitaset. Sven räägib, et õppis tegevuse rekkajuhilt, kellega ta Moskvast rublasid vedas ja see pidi olema jube hea teraapia väsimuse peletamiseks. Proovin ka ise ja tõepoolest, lisaks värskusele muudab see olemise kuidagi rahulikumaks. Kusjuures mida vängemaid väljendeid kasutada, seda parem hakkab. Sven ainult itsitab mu roppuste peale ja kui nüüd tema ka sõimab, saan temast aru ning tunnustan kui kiivriraadiost midagi eriti leidlikku kostub. Meenub ameerika film heast neegervangist, kes kurjuse endale võtab ja siis tulejoana välja oksendab … või läks ta paugaga lõhki lõpuks ikkagi? Meenub ka üks tegelane Kivirähu Ussisõnadest. See oli vist Leemeti tuuletargast vanaisa, kes aeg-ajalt lahtise suuga vastu tuult seisis, et halvad mõtted tagumisest otsast väljuksid. No igatahes ühel või teisel moel võib omaette lõugamine inimese paremaks teha.

Õhtustame eksprompt korras ja ülimalt meeldivalt Eesti saatkonna töötajatega ja guljaitame maailma veidramate rajatiste vahel niisama. Kui õhtul esimest korda üle kuu aja telekat vaatame ja sealt Eurospordi vahendusel Kaia võidumängu Wozniackiga vaatame, saame sellise laksu, et andestame Kasahhile kõik eelneva ja uinume õnnetundega. (Pühapäeva)hommikul käime läbi Kesk-Aasia Eesti saatkonna eest, et armsa sinimustvalge taustal pilt teha. Täiesti ootamatult näeme saatkonna ees üht prouat murust võililli välja kitkumas ja võõrasemasid istutamas. Kui tema käest küsin, kas devushka po estonski govarit, saan vastuseks, et govarit. Selgub, et tegemist on missis suursaadikuga. Suursaadik ise tutvustab meile vastavatud saatkonna töökorraldust ja kirjutan Paeti järel külalisteraamatusse tänusõnad. Sõidame 600 km ja saabume väsinult Pavlodari, kindla plaaniga kohe öömajale jääda. Linna sissesõidul sekkub plaanidesse noorele Võssotskile sarnanev uraliga tsiklist kes on just poest kaks pakki keefiri ostnud ja palub meil tungivalt kohalikku tsikliklubisse järgneda. Tsikliklubis on tüübid väga sõbralikud, teeme pilti ja taassündinud Võssotski juhatab meid optimaalseimasse võõrastemajja. Registreerimisprotseduuri lõpus surub kaunishing millegipärast Svenile pihku 1000 tenget (kuskil 15 dollarit). Kurat, näeme vist jube räbalad välja. Järgmisel päeval 600 km, mille sees ületame kenasti Venemaa piiri ja stepp asendub lõpuks ometi metsaga. Nüüd saan aru, mida mõeldakse “puukallistajate” all. Peatudes raban härduses kase oma sülelusse. Barnaulis leiame korraliku hotelli, pisikese kumera ekraaniga telekaga, kust ei ole täpselt võimalik jälgida kes kellega mängib, aga saame kodustelt sõnumi, et Kaia võitis ka mängu Rusiga.
Homme otsustame, kas teeme Kemerovo kaudu tiiru Siberisse, Päikeselinna Arbo-Tuuli juurde (oleks ilmselt kordumatult huvitav), või läheme pikemat ja raskemat teed pidi Mongooliasse.

20120605-022156.jpg