Jõudsime Seouli; vene telejaama reportaazh.

1 kommentaar

Reportaazh siin
http://otvprim.ru/news31725.html

Homme hakkame tsikleid Ameerikasse sebima ja siis tuleb väike paus.

20120629-003214.jpg

Burjaatia, Baikal, Kaug-Ida, Jaapani meri. Vladivostokk!!

7 kommentaari

Ulan Udesse jõuame reede õhtul ja see Burjaatia pealinn on tore mongoliidne vene linn. Otsustame teha treti maailma ühe suurima mageveekogu, Baikali äärde. Sven on Baikali ääres varem käinud, toona sõitis paar nädalat laevaga Baikali risti-põiki läbi, kuid mul on see nägemata. Järve ääres on äärmiselt vahelduv kliima. Sisemaal, järvest paar kilomeetrit eemal on 30 kraadine leitsak, samas järve ääres kukub temperatuur järsult 15 kraadini. Hoolimata arvukatest sääskedest on Baikal paljude venelaste jaoks riigi olulisemaid suvitamis-sihtkohti. Tegemist on kohati pea 2000 m sügavuse, puhta ja külma veega kalarikka järvega. Kaladest püütakse nii talvel kui suvel peamiselt harjust ja omulit – rääbise sarnast kala. Puhta vee saladus on järves elutsev mikroorganism, mis väidetavalt suvalise surnud organismi paari päevaga “ära sööb”. Ööbime ühe kohaliku business-proua kodumajutuses, kelle lõputu mölapidamatus mind kohati mikroorganismide võimekusele mõtlema paneb ja paratamatult tekib idee selle teooria paikapidavuse kontrollimiseks. Lõpuks jääb see iseenda südametunnistuse ja perenaise õnneks siiski proovimata. Proua ajab sõltumata sinu reageeringust, vastustest või küsimustest oma jura. Justkui mõni pankur või finantsanalüütik. Sven kütab naabrimehe juures sauna, käime saunas ja Baikalis ujumas, sööme värskeltvaaritatud harjuseuhhaad ja suitsetatud omulit. Õuel kohtame Eestis sündinud ja esimesed 4 eluaastat Eestis elanud Eduard Annit, kes on Habarovskist järve äärde perega puhkama tulnud. Härra ei räägi küll sõnagi eesti keelt kuid ometi on kuidagi kodune tunne.
Järgmisel päeval sõidame poolsaarele, kus kohalikud kalamehed nõustuvad meid paadiga kuumaveeallikatele – karjatshije isstotshniki – viima. Alates Türgist on meie reisi pidevaks kõrvaleesmärgiks kaardistada kõik teelejäävad vähegi looduslikud soojema veega kohad. Seekordseteks maamärkideks on kaks pisikest puust kasti, kus vesi liigselt ei vahetu, on pisut sogane ja väävli järgi lõhnav, kuid Sven sõnul siiski ülimalt tervistav. Ööbime kalurite juures ja järgmisel päeval asume tagasi(edasi)teele. Jõuame täpselt enne äikest Tšitasse. Tšitas vaatame kaarti, et järgmine linn on Habarovsk. Hommikul, olles sõitnud sadakond kilomeetrit, näeme silti, mis teatab, et Habarovskini on 2137 km. Peatume iga 200 km tagant, et natuke vett juua ja oleme õhtuks sõitnud 1000 km. Järgmisel päeval sõidame veel 1000 km. See on nagu oleksid hommikul Tartus mõelnud, et ohhoo, tore päev … sõidan Moskvasse. Järgmisel hommikul Moskvas mõtled, et ai lähen ikka tagasi … ja õhtul oledki kodus. Reisi alguses tundus 500 km/päevas juba täielik liialdus. Aga kui mõni päev Kasahhis või Mongoolias liikusime 12 tunniga 150km, siis tegelikult 10 tundi ja 1000 km võib oluliselt kergem olla. Tee on ilus. Loodus kohati nagu meil Eestis – kaasikud ja kuusikud. Tee ääres on näha sadu kilomeetreid eelmise aasta metsapõlenguid, mis nüüd täies võimsuses uut ja värsket rohelist toodab. Kohati on loodus nii kodune, et üksteisele kiivriraadios Eestist tuttavaid mahakeeramisi teatame. Nii on siin olemas Lepiku talu ja Kärevere sild, muidugi ka Ussisoo ja seoses uue rajatud trassiga õige mitu Mäo viadukti, kus ära võib eksida. Kohati aga läheb mägiseks ja teel on suured sillad üle jõgede. Üksikute külade juures müüvad kohalikud tee ääres igasuguseid häid asju, kust raske peatumata mööda sõita. Svenil on reisi algusest nende päris-produktide vastu eriline nõrkus. Sööme natuke maasikaid ja mustikaid ja igasugu muud head kraami.

20120629-002324.jpg
Sven joob igal võimalusel kollasest tünnist kalja. Tee on enamasti heas korras ja vene inimene näitab hämmastavat töökust ka nädalavahetusel teeservi trimmerdades ja poste värvides. Samas hetkekski ei tohi kaotada valvsust, sest töökultuur on ikkagi kujunemas. Näeme tee peal õige mitut kummuli rekkat ja isegi ühte rongi. Tōsi küll – vagunid on tee kõrval kulgevalt raudteelt küllili paiskunud. Kord lendab meie ees autokumme vedava rekka koormast üks kumm ja Sven kihutab sellega võidu. Siis jälle läheb eessõitva veoki kastis ümber koorem telliseid ja sõidame purunevate telliste vahel slaalomit. Habarovskist läbisõites saame aga taaskord tundma vene inimese otsatut külalislahkust, kui HD kohvikupidajad korraliku lõunasöögi välja teevad.
Vladivostokki jõuame jaanipäeval. Tajume, et esimene etapp hakkabki läbi saama. Juba paar viimast päeva käivad meil vaheldumisi meeleliigutushood, kus silm vägisi märjaks kisub. Õnneks toimuvad need parajas resonantsis ning härdusehetked ei ole üheaegsed ja saame teise nõrkusehetkel apaatselt kaasa noogutada. 2 kuud ja pisut üle 20000 km on sõidetud. Oleme saanud parajat vatti aga näinud ka imelisi kohti ja kohtunud toredate inimestega.

Teeme Jaapani mere rannal asuval Vladivostoki ehitustandril pisikese sümboolse jaanitule, sööme maksavorsti ja joome kohalikust rokiklubist pärit koduõlut.
Emotsioon on võimas.
Ja koduigatsus on vägev.
Ja muidugi – Life is a gift!

Ja tegelikult … väsimus on metsik.

Homme tuleb kohalik telejaam OTB tegema reportaazhi, kuidas me Ameerika tolli nõudel tsikleid mudast,seemnetest, putukatest, ja kõikvõimalikest võõrliikidest puhastame. Arvatavasti kolmapäeval sõidame laevaga Lõuna-Koreasse, kust üritame tsiklid Alaskasse saata. Väike võimalus on, et saame seda paremini teha hoopis Jaapanist. Õnneks on nii Lõuna-Korea kui Jaapan Eesti kodanike viisavabad.

20120625-031420.jpg

Siber, Lääne-Sajaanid, Mongoolia, Gobi kõrb, Ulan Bator.

8 kommentaari

Venemaa Altai piirkond Siberis, kust peame justkui sunni korras läbi sõitma, üllatab positiivselt. Teed on väga heas korras, liiklus ja inimesed rahulikud, tänavad ja linnad puhtad. Taaskord peame piinlikkust tundma oma eelarvamuste pärast. Arvasin eest leidvat lobudikest koosnevaid tahmaseid linnakesi, aga tegelikult sattusime justkui Kesk-Euroopasse. Nelja ülikooliga miljonilinna Barnauli jõudes õhtustame Obi ääres ja jalutame hämmeldunult linnas. Loomulikult kohtab ka sovjeediaja veidraid hooneid ja üllatuslikult ka Stalinit ülistavat ja Nõukogude Liitu propageerivat atribuutikat. Aga üldiselt jätab vägagi kultuurse mulje. Rahuliku liikluse üks seletus võib olla see, et enamus autosid on parempoolse rooliga ja möödasõit vasakult oleks jube ohtlik, kuna autojuht ei näe ette. Järgmisel päeval vahetame venna abiga Bikeland.ru-sse ettesaadetud kummid ja õhtuks oleme juba Lääne-Sajaanide alguses Belokuriha nimelises kuurortlinnas. Taas väga puhas ja ilus linn, toredad inimesed.

Lääne-Sajaanide Venemaa poolne osa ei ole küll väga kõrge (meie tee kõrgus kõigub 1000 ja 2000 m vahel), aga see-eest on mäed rohelised, uhkete mägijõgedega ja väga ilusad. Teel saame  kõvasti vihma ja tuult. Peale Mongoolia piiri ületamist rohelus kaob ja mäestik läheb tasapisi üle Gobi kõrbeks. Ööbime koos kohatud eestlastega, 4x4matkade seltskonnaga, esimeses suuremas auulis kodumajutuses. Tüübid on Eestist 6 (kuue) sic! päevaga 5500km maha sõitnud ja sama kaugele jõudnud kui meie pooleteise kuu ja 14000 kilomeetriga! Halvaks üllatuseks on majaperemehe näol tegemist mitte mongoli vaid kasahhiga, kellel on jutu järgi savist majakestes kõik olemas alates dushist lõpetades internetiga. Esiti tundub lõbus. Tegelikult on tüübil kaasaegsete väljareklaamitud imevahendite asemel väljaarenenud viinaviga. Härra muutub järjest tüütumaks ning pisut segab muidu mõnusat õhtut. Järgmisel hommikul viiakse peremees kainerisse ja meie jätkame. 4x4matkade seltskond teeb ringi Mongoolias alustades põhjapoolsest teest. Meie ringi ei tee ja valime Ulan Batori minekuks lõunapoolse tee. Esimesel päeval on tee väga ilus, mägede tipud on veel lumised ja väiksemate jõgede ning ojakeste ületamistega saame hakkama. Oleks paar nädalat varem tulnud, poleks mõnedest kohtadest ilmselt veel üle saanud. Järgmisel päeval läheb rakseks. Mongoolia on Eestist 30 korda suurem, kuid siin elab vaid 2,5 miljonit elanikku. Teid on ametlikel andmeil 50 000 km, neist asfaltkattega 2000 km (mis ilmselt on kuskil Ulan Batori lähedal). Meie tee on kohati täitsa hea stepitee, mis tähendab suvalises suunas minevaid ja arusaamatu loogikaga hargnevaid ja ristuvaid autojälgi. Kohati on tegemiste korralikult treppisõidetud kruusateega. Mõnel juhul suurte vallidega ja pehme liivateega. Kõige halvemal juhul on tegemist ehitatava teega. Ehitajad on selgelt iseõppinud amatöörid, aga tehnika kogust vaadates on ilmselt ca 5 aasta pärast tulemusesks siiski tee. Ja see ei ole selline tee mille pärast me Mongooliasse tulime, vaid asfalt, mida mööda hakkavad rekkad Hiina ja Venemaa vahet sõitma. No igatahes on tee parasjagu selline, et paneme tsiklitel korduvalt külje maha, ajame püsti, jääme kinni, tõukame välja, kirume, köhime liivatolmu, vannume ja saame paremaks inimeseks. Kohtame väikeses külas kahte rootslast, kes juba kuu aega ATVdega Mongoolias möllavad. Hiinlaste toodetud CF Moto on veel terve, aga Taiwani neljarattaline on just kokku jooksnud ja tüübid sebivad autot, et masinat remonti transportida. Lähim teenindus, kus mootori vahetatud saaks on ca 800 km Venemaal … kusagil 4 päeva heal juhul.
Teel näeme kedagi gepardi või jaaguari sarnast jube kiiresti lidumas ja peagi pageb meie eest ära juba kolmepealine hundikari. Ilmselt nillivad tüübid lambaid ja kitsi  mida siin karjatatakse. Kohtame itaallasest soolosõitjat Enricot, kellega üksiku jurta kõrval lahke pererahva juures telgime. Itaallane on igapäevatööst loobunud ja naudib maailma avastamist mootorrattal. Meie arvates ei ole mõistlik niisama looduses telkida kuna öösel võivad hundid karjakesi natuke ohtlikud olla. Lõkkematerjali ei ole leida … lõke ehk aitaks hunte kindlalt eemal hoida. Jurtaperel on aga kariloomad kes ööseks jurta lähedale aetakse. Ja karja valvavad koerad. Teeme suppi, Enrico teeb broccoli-pastat, arutame reisi- ja maailmaasju ja otsustame marsruuti pisut ümber teha. Järgmisel päeval naudime pool päeva veel Gobi kõrbe võlusid ning keerame Enrico suurepärasel ettepanekul lõunapoolselt teelt suuna põhja. Peagi läheb loodus rohelisemaks ja mägedel on näha üksikud metsatukad. Hingematvalt ilus tee. Võimsad vaated – jõeorgudes jurtad, hobuse-, kitse-, jaki- ja lambakarjad.

Teel satume looduslikele golfiväljakutele mis tänu lammastele ja kitsedele koosnevad ainult madalast greenist ja kohati on näha ka looduslikke liivapunkreid. Meenub lugu Saksa reisifirmast mis prouadele Gruusia mägipiirkodadesse ekskursioone korraldas. Kord jäi üks proua grupist natuke maha ja sattus himura karjase kätte kes prouaga pisut hullas. Järgmisel hooajal oli tegemist väga menuka reisiga. Nähes hobustega karjaseid kes sirge rühi ja uhke hoiakuga on kindlalt Tšingis-Khani järeltulijad, oleks ilmselt ka siinsetel aladel potentsiaali.

Aeg-ajalt kohtame Enricot kes aeglaselt kuid stabiilselt edasi liigub. Meie liikumine on nagu sisalikel – kiirendame ja siis peatume. Enrico aga on omal vanal tsiklil nagu saare kalur lappaja paadiga. Kui keerulise tee ja väsimuse tõttu tsiklid taas külje peale hakkavad kukkuma, telgime jõekaldal karjuste juures. Teeme süüa ja krokiteed. Väsimus on nii suur, et jääme pimeduse saabudes peagi tuttu. Järgmisel päeval ärkame päikesega, sööme, pakime laagri, jätame pererahvaga hüvasti ja asume teele. Täiendame teelejäävas linnakeses vee- ja toiduvarusid. Tee on nüüd pisut suurem ja täitsa treppisõidetud. Teeme paaritunnise haagi väiksemat teed pidi ning teel on paar toredat ojaületust. Satume lumiste kallastega selge veega jõe äärde. Väljas on 25 kraadi sooja ja lume nägemine nii suures koguses tekitab pisut hämmeldust. Kaugelt arvasime, et tegemist on soolajärvega. Sven käib ujumas ja näeb kärestiku ees suuri kalu. Minu tagasihoidlik kalameheloogika ütleb, et kärestikulises jões peaks looduslikes tingimustes nii suureks kasvama lõheline röövkala, mis on söödav ja ilmselt väga maitsev. Meie tsiklid on kohale meelitanud kohalikud poisikesed kes oma kotist suuri kalu näitavad. Muide, väidetavalt ei luba tavad mongolitel kala süüa, mille tõttu on ehk selline kalarohkus seletatav. Küsime, et kuidas nad kalad kätte said. Poisike näitab jõhvirulli mille otsas tavaline kolmikkonks. Kutt paneb konksule pisikese surnud kala otsa, viskab selle jõhvi otsas keerutades vette ja tõmbab tasakesi välja. Ta ei kasuta mingit rulli ega ritva. Kolmandal korral on tüübil pooleteisekilone kala otsas. Tegemist on meil püügikeelu all oleva harjuse sarnase kalaga. Kuna meil on õhtuks menüüs taas üksnes makaronisupp, palume kala endale. Poisid loovutavad saagi lahkelt, saades samal ajal kätte järgmise kala. Loodetavsti jätkub neil looduslastena taipu kõiki mitte välja püüda. Õhtuks jõuame külla, kus võõrasemaja leiame, kalast maitsva supi keedame ja taas koos Enricoga õhtustame.

Paar päeva hiljem jõuame asfaldile, mis algab ilusa kanjoni juurest ja viib Ulan Batorini. Asfaldi üle on muidugi maru hea meel. Sisikond, kõik lihased ja luud valutavad, oleme jube mustad (vist nädal aega pole dushi all käinud), riided on mul kasahhi kukkumisest endiselt puruks ja nii tsikkel kui kõik-kõik asjad on paksu tolmu kihi all. Tolmukiht on sealt paksem, kuhu vahepeal õli, suppi, kokat või kumõssi on tilkunud.

Ulan Batori jõuame tobedal ajal mis tähendab meile kahetunnist võitlemist tööstusmaastike ja mikrorajoonide ummikutes. Hiljem selgub, et pidevalt on tobe aeg – võitlus toimub pea ööpäev läbi. Teeme Guesthouse Oasises uuestisünni rituaali mis tähendab kõigi asjade pesesmist ja paljude asjade parandamist. Kahjuks just täna ei toimi siin internet. Oasise näol on tegemist saksa proua poolt hallatava mõnusa jurta-camper-guesthousiga, kus enamus valgeid motoreisijaid peatub. Nii peatub siin parajasti Shveitsi noorpaar Yamahadega kes Pakistani ja Hiina kaudu 11 kuuga Mongooliasse jõudnud ja Austraalia vanapaaar campervaniga (tõestieiteakuidas) ja hiljem tulevad kaks soomlast F800dega. Nemad on just lõpetanud põhjapoolse tee. Järgmisel hommikul saabuvad kaks ägedat britti – Peter ja Jon – kes väikeste 400ste krossikatega meiega enam-vähem sama raja tegid ja nüüd järgmisena Siberi BAMi proovivad, et hiljem nagu meiegi Korea kaudu Alaskasse jõuda. Ilmselt kohtume veel nende lahedate tüüpidega teel. Plaanime pealinna jääda paariks päevaks, et välja puhata. Käime õhtul linna peal ja räägime poole ööni juttu. Ulan Bator oli meie reisi üks olulisemaid vahe-eesmärke ja sellega sai ilmselt kõige raskem (ja võibolla ka huvitavam) osa reisist läbi. Räägime jamadest ja eriarvamustest ja headest asjadest ka. Oleme ikka vahest natuke üksteisega riielnud ka. Õnneks oleme seda teinud kohe, kui mingi asi närvidele käib ja mingit pika vinnaga jama ei ole. Emotsioone on nii palju ja väsimus enamus ajast suur, et väga ei viitsigi tüli kiskuda.
Hommikul molutame pisut, vaatame siis üksteisele äraseletatud nägudega otsa ja saame aru, et Ulan Bator on selleks korraks ennast ammendanud. Suurlinnas nagu UB lihtsalt ei ole meil võimalik kauem olla. Kuna oleme graafikust natuke ees ja ilm Baikali ääres on prognoosi järgi tavatult ilus, otsustame sinna minna. Dokumentalistidepere juurde Päikeselinna vist ikka ei jõua, sest see tähendaks ca 2000 km ringi.

Ps vabandan päeviku viibimise pärast. Internetti polnud ja kumm oli ka täitsa tühi. Arvasime, et interneti puudumine reisil teeb olemise kuidagi keeruliseks. Tegelikult unustad paari päevaga vajaduse telefoni välja võtta ja uuendusi kontrollida. Piisab sellest, kui saad vahest kodustega korrakski rääkida. Samas sain reisil esimest korda aru videokõnede mõttest. Tundub haige, aga mingi koosolemise tunne siiski tekib. Sa ei pea eetrit mingite lollide küsimustega täis rääkima, vaid saad lihstalt vahtida ja justkui kõrvuti olla.

20120614-223302.jpg

Balhash-Astana-Pavlodar-Barnaul

11 kommentaari

Alma-Atast lahkume peale Sootsi ja Renksiga kohtumist pärastlõunal. Otsetee Mongooliasse oleks läbi Hiina, üle Tjan-Shani ja Altai kõrgustiku, aga me ei saa seda teha. Saaksime jala või jalgrattaga, aga tsikli jaoks oleks vaja hiina juhilube, mis tähendaks hiinakeelse liiklustesti sooritamist. Jätame hiina keele õpingud lastele või lastelastele ning sõidame Venemaa kaudu ringi plaanides siseneda Mongooliasse üle Lääne Sajaanide. Teel saame kõvasti äikesevihma vaheldumisi 35 kraadise leitsakuga.
Ööbime Kasahhi suurima järve Balhash’ ääres kalurite juures. Kui kaluritelt uurime, et kuidas järvel kalaga, saame tavatu vastuse, et kala on ropult. Kuidas nii? Kõikjal mujal oli palju kala 10 või 20 aastat tagasi … no ilmselt on kala siis väike? Ei ole väike! Suur. No kui palju ja suured, siis ei kõlba süüa ja makstakse vähe? Kala on hea ja makstakse tublisti. Ahvena kilo eest 3 dollarit. Vot selline elu. Ühe kaluri lemmiktelekanal on Travel ja tüüp on uskumatult laia silmaringiga, räägib meile Riia vanalinnast, tema juures peatunud ümbermaailma ratsutajast ja uurib täpselt meie marsruuti ning saab väga hästi aru, miks ja kuidas rändame. Sööme kala ja keerame magama. Järgmisel päeval 800 km vihma ja leitsakut. Õhtuks jõuame Astanasse, mis on kirjelduste järgi südametu linn mida plaanisime üldse vältida. Kui ootad midagi halba, on iga kena asi topeltilus. Astana on muidugi veider tehislinn, kuid ootamatult roheline ja omamoodi võluv.

Sven harrastab vahetevahel liikluses autojuhtidega sõimlemist. Selle tegevuse otstarbekusest pole ma varem aru saanud kuna sõnum ei jõua kunagi adressaadini, sest vahele jääb kiiver ja autoklaas. Arvasin siiani, et äärmisel juhul on mõistlik vääritikäitunut kergelt müksata ja ainsa tulemusena tõstab kurjustamine kaasreisijate stressitaset. Sven räägib, et õppis tegevuse rekkajuhilt, kellega ta Moskvast rublasid vedas ja see pidi olema jube hea teraapia väsimuse peletamiseks. Proovin ka ise ja tõepoolest, lisaks värskusele muudab see olemise kuidagi rahulikumaks. Kusjuures mida vängemaid väljendeid kasutada, seda parem hakkab. Sven ainult itsitab mu roppuste peale ja kui nüüd tema ka sõimab, saan temast aru ning tunnustan kui kiivriraadiost midagi eriti leidlikku kostub. Meenub ameerika film heast neegervangist, kes kurjuse endale võtab ja siis tulejoana välja oksendab … või läks ta paugaga lõhki lõpuks ikkagi? Meenub ka üks tegelane Kivirähu Ussisõnadest. See oli vist Leemeti tuuletargast vanaisa, kes aeg-ajalt lahtise suuga vastu tuult seisis, et halvad mõtted tagumisest otsast väljuksid. No igatahes ühel või teisel moel võib omaette lõugamine inimese paremaks teha.

Õhtustame eksprompt korras ja ülimalt meeldivalt Eesti saatkonna töötajatega ja guljaitame maailma veidramate rajatiste vahel niisama. Kui õhtul esimest korda üle kuu aja telekat vaatame ja sealt Eurospordi vahendusel Kaia võidumängu Wozniackiga vaatame, saame sellise laksu, et andestame Kasahhile kõik eelneva ja uinume õnnetundega. (Pühapäeva)hommikul käime läbi Kesk-Aasia Eesti saatkonna eest, et armsa sinimustvalge taustal pilt teha. Täiesti ootamatult näeme saatkonna ees üht prouat murust võililli välja kitkumas ja võõrasemasid istutamas. Kui tema käest küsin, kas devushka po estonski govarit, saan vastuseks, et govarit. Selgub, et tegemist on missis suursaadikuga. Suursaadik ise tutvustab meile vastavatud saatkonna töökorraldust ja kirjutan Paeti järel külalisteraamatusse tänusõnad. Sõidame 600 km ja saabume väsinult Pavlodari, kindla plaaniga kohe öömajale jääda. Linna sissesõidul sekkub plaanidesse noorele Võssotskile sarnanev uraliga tsiklist kes on just poest kaks pakki keefiri ostnud ja palub meil tungivalt kohalikku tsikliklubisse järgneda. Tsikliklubis on tüübid väga sõbralikud, teeme pilti ja taassündinud Võssotski juhatab meid optimaalseimasse võõrastemajja. Registreerimisprotseduuri lõpus surub kaunishing millegipärast Svenile pihku 1000 tenget (kuskil 15 dollarit). Kurat, näeme vist jube räbalad välja. Järgmisel päeval 600 km, mille sees ületame kenasti Venemaa piiri ja stepp asendub lõpuks ometi metsaga. Nüüd saan aru, mida mõeldakse “puukallistajate” all. Peatudes raban härduses kase oma sülelusse. Barnaulis leiame korraliku hotelli, pisikese kumera ekraaniga telekaga, kust ei ole täpselt võimalik jälgida kes kellega mängib, aga saame kodustelt sõnumi, et Kaia võitis ka mängu Rusiga.
Homme otsustame, kas teeme Kemerovo kaudu tiiru Siberisse, Päikeselinna Arbo-Tuuli juurde (oleks ilmselt kordumatult huvitav), või läheme pikemat ja raskemat teed pidi Mongooliasse.

20120605-022156.jpg