Shõmkent ja Turkestan

Tee seisukorra kohta küsides saime sellise juhise:
Sõitke 18 km, siis keerab üks tee paremale ja seal tuleb raudtee ülesõit ja edasi 20 km pärast tuleb sild ja edasi vasakut kätt auul ning siis lõpeb tee ära ja tuleb stepp aga tuda ne nuzhna; tuda nelzja! Potšemu vam tuda?! Seega 18 km pärast ärge keerake kusagile ja sõitke otse edasi. Tegelane seletas pika juhise sellest, kuhu meil asja pole…

Ühest reisikaaslasest pean veel rääkima. Tüüp on meiega algusest peale kaasa reisinud ja ei ole väga jutukas. Küll on ta väga eneseteadlik ja kohati pretensioonikas. Tegemist on Sveni kehaga kes endast suht tihti teada annab ning kellega Sven kohati meelsamini suhtleb kui minuga. Nii selgub näiteks mõnel hommikul, et keha tahab putru ja lõuna ajal tahab keha kerget puhkust ja päikest ning õhtul justnimelt granaatõuna-, mitte viinamarja mahla. Või vastupidi. Sven saab tüübiga jube hästi läbi ning ragistab ja kratsib tegelast nii, et see minus väikese kadeduseussi äratab. Samuti teab Sven väga hästi kui kolmas reisikaaslane sto gram vodku hotšet. Tüüp on samas suhteliselt pretensioonikas ja annab villiga huulel teada, et sõber on teda halvasti kohelnud. Mida kuradit?! Minul tekib pisvinn kui ma liigselt õlut või kokat joon, aga kolmas putešestvennik väljendab oma solvumist sellisel isekal kombel. Tegelikult on kutsumata reisikaaslase olemasolu kogu ürituse palju lahedamaks teinud. Näiteks jalutame sõbrakest õhtuti ja hoolitseme, et küüslaugu ja sibula tasakaal oleks paigas. Pitsi sisse ei tohi sülitada ja hommikuvõimlemine on “must do”. See tüüp rikastab meie elu.
Loodus läheb tasapisi rohelisemaks ja taamal on 2000 meetri kõrgusel valged tipud.

20120522-220933.jpg