Stepp

Stepp
Stepp on nii muutumatu, et põhimõtteliselt piisaks ka poolest päevast. Seitse päeva rassimist teedel on oluline selleks, et tunnetada mõõtmeid – kui lõputult seda maastikutüüpi esineda võib. Meie metsad ei ole lõputud, käid kõige rohkem paar päeva ja oledki metsa serval. Stepp aga laiub tuhandetel kilomeetritel. Mis muutub, on auulid ja inimesed. Auulid on uusmaade rajamise ajal tekitatud veidrad elukeskkonnad, kus inimestel enamasti midagi teha ei ole. Asjalikku tegevust jätkub vaid vähestel karjustel, kuigi lamba-, kitse-, hobuse- ja kaamelikarjad tunduvad enamasti täiesti välise juhendamiseta hakkama saavat. Jõed millele loodeti, jäid kuivaks kui ülesvoolu järjest paisusid rajati ja stepituul viis mahakülvatud terad ja huumuse. Kahe jõe (Amu ja Sõr-darja) vee kasutuselevõtuga põllumajanduses jäi 70ndatel kuivale ka seni kalarikas Araali meri. Kuna meile Usbekistani viisat ei väljastatud, peame sõitma ümber Araali mere.

Teed
Teede seisukorra kohta esineb kohalikel pidevalt totaalselt erinevaid seisukohti. Reaalse olukorraga ühtivad need harva. Küsime samaaegselt teed erinevatelt inimestelt ja saades erinevaid vastuseid on meie vaated valitavast teest erinevad … ja need erinevused on tuhandetes kilomeetrites ja päevades. Kas minna otse ja stepiteed, kus tee ei pruugi olla leitav ja on raskesti läbitav, või sõita ringi, kus ka vist tegelikult korralikke teid ei ole. Kuna aega on, valime pikema tee. Esimesed päevad ei ole teid praktiliset üldse, või on nii halvas seisus, et mõistlikum on sõita tee kõrval. Peale Aktobet jõuame rajatavale suuremale trassile. Hetkel seda praktiliselt ei kasutata, kuna teed ehitatakse ja suures osas peab sõitma tee kõrval. Samas on ka lõike kus saab sõita täiesti tühjal ja siledal asfaldil. Tegemist on osaliselt nö Uue Siiditeega, mis ühendab Moskvat Pekingiga. Kord pisut suurema tee ristis, küsime kohalikult teemajapidajalt eesoleva tee seisukorra kohta  lähima suurema linna Aralskini. Kasahhi seltsimees esitab meile haukudes detailse kirjelduse (mis tegelikkusele vastab parimal juhul kolmandiku ulatuses). Minu küsimusele, et kas härra ise on kunagi Aralskis käinud, vastab ta eitavalt.

Tuul
Tuul on kuradi kõva, enamus ajast küljelt ja väsitab. Vahest tekivad liivatolmukeerispasad. Kui puhkamiseks peatume, on kiivrita puhkamine pea võimatu, sest on tunne, justkui oleks sattunud liivapritsi alla. Telgi püstitamine sellistes tingimustes oleks suhteliselt jabur ettevõttmine ja üritame ööseks ikka kuhugi auuli jõuda. Ühel õndsal hetkel satume uuele asfaldile ning on täpselt pärituul. Sõites 130 km/h on selline vaikne ja mõnus tunne, justkui oleks oma kodus, elutoas … või köögis.

Lapsed
Lapsed on igal pool siirad ja mänguhimulised ning ei esita sugugi rumalaid küsimusi. Nad tunduvad täiskasvanutest kuidagi intelligentsemad ja omakasupüüdmatumad. Võib-olla on meie koostöö UNICEFiga meid sallivamaks teinud. Lastel on siin muide kuuepäevane koolinädal ja kohustuslik kena koolivorm.

Kasahhid
Põhja pool räägiti peamiselt vene keelt, maapiirkondades aga kohtab tihti inimesi, kes valdavad vaid kasahhi keelt. Kasahhid on uudishimulikud, kuid tunduvad suhteliselt pealiskaudsed ja huumorimeel ning empaatiavõime ei ole enamusel neist kuigi arenenud. Igal pool kus peatume, on samad küsimused, millele eelneb sõbralik käepigistus kahe käega (kergelt embusele sarnanev)  ning lirts sülge suvalises suunas. Atkuda võ – kust olete; kto i skolko plotit – kes ja kui palju maksab ja nahhui nužna – milleks see. Kuna läbivalt on ainuke sõbralik toiming käepigistus ning edasi läheb asi ründavaks, lausun kolmandast päevast vastuseks – good ja yes. Seda raskem on Svenil, kes kõigile kannatlikult kõike päevast-päeva seletab. Minu jaoks on tegemist Sveni täeiesti uue, ülikannatliku ja salliva poolega, mida sellises koguses varem ei ole kohanud. Peatustel asulates tekib mõne ajaga Sveni ümber trobikond tegelinskeid, kelle hulgas on bandiite headest inimestest väga raske eristada. Nii ongi Svenil poolest päevast juhe suht koos. Kuna minu tsikkel sai kukkumisel natuke kannatada, otsisime korralikuma töökoja. Töökoja meistrile-peamehhaanikule asja ära seletanud, pärin Svenilt, et kuidas ta vastu peab? Kuna tüüpe on tema umber üksnes kolm, saab ta ilusti hakkama ja seletab teekonnast ja UNICEFist. Pool tundi hiljem, kui tüüpe on kümmekond ja küsimused täpselt samad, on Sven juba pisut rahutum. Vahepeal väänan mingi toruga lenksu sirgemaks ja vaatan, kuidas peamehhaanikul läheb. Kasti kinnitused on puruks ning uuteks kinnitusteks on vaja puurida kaheksa auku. Meister on esimese auguga valmis saanud ja kirub, et kuradi kõva metall. Kuna trell on parajasti vaba, haaran härjal sarvist ja puurin ka ise. Puur käib valepidi ringi. Lülitan ümber ja puurin seitse auku paari minutiga. Hirm tuleb peale, kui meenub hiljutine uudis Kasahstani uuest helikopterist. Käin vahepeal Svenilt küsimas, kas ta peab veel vastu ja saan aru, et on mineku aeg. Leiame turvatud parklaga öömaja ja taksisti, kes Sveni LongWayRound’i Charley Boormanniks peab. Paari päeva pärast peatume öömajas, kus seinal pilt öömaja kokast ning Ewan McGregorist ning kordame pilti sama kokatädiga pildi taustal.

Bandiidid
Kasahhi esimesel nädalal oleme elanud kerges bandiidifoobias. Igal pool kus peatume, tuletatakse meelde, et meie siin oleme head inimesed, aga järgnevates linnades on bandiidid ja peaksime olema ettevaatlikud. Ühes kohas imestab kohalik kröösus, kuidas meid veel maha ei ole löödud. Kord sõidame mööda tee ääres seisvast Nivast, mille juures lõbus seltskond end kergendab. Sven tõstab tasapisi kiirust ja püsin kannul ning vakka. Järgnevasse asulasse jõudnuna on Sven pingest läbimärg ning tagasihoidliku kuid turvalise öömaja näol on meie jaoks tegemist tõelise pääsemisega. Nii ettevaatlikud ei ole me kunagi olnud kui viimasel nädalal.

Ööbimine
Olles hetkel ülimalt veidras võõrastemajas (üle nelja päeva on kasutada internet) ja kus täiesti juhuslikult on ööbinud ka legendaarsed LongWayRound’i tüübid, on imelik mõelda, et alles eile sattusime sama juhuslikult kodumajutusse pensionil viibiva eks-miilitsa juurde. Meid juhatati justkui võõrastemajja, aga sattusime pere juurde. Seal oli kodusaun, välikäimla ja hommikusöök praemunaga. Eks-ment oli kohalik kröösus, süüdistas riiki ja kõiki varastamises ning ükskõiksuses tavalise inimese vastu. Tüübil olid lahedad väikesed (kuskil 5-7 aastased) pojad, kes viisid meid ümbrusega täiesti sobimatusse, tühja värvimuusikaga varustatud diskoteeki sööma. Muidugi oli koht laste isa oma, aga söögid seal olid väga head.

Araali mere otsinguil ja Baikonur
Kaks päeva tegevust ja null resultaati. Esimese puhul müttasime päev otsa kaardi ja juhatuste järgi ning leidsime eest täpselt samasuguse stepi kui igal pool mujal. 40 aastat järve taandumisest on oma töö teinud nii looduses kui ka kohalike inimeste mälestustes. Meri algab nüüd 200 km eemal Usbekistanis. Baikonurist panime lihtsalt mööda, aga sinna sisse ei olekski saanud minna, sest pääse maksab vist 800 USD ja meil ei ole ka kolmekordset Kasahhi viisat (peale Kõrgõzstani tuleb veelkord Kasahstan).

Raadio
Meil on kiivritel raadioside millega pidevalt ühenduses oleme. Räägime loodusest, riigikorrast, inimestest, tervisest, usust, kõigest mis meiega kunagi juhtunud on … ja paljust veel. Varsti on teel oldud pea kuu aega ning igav ei ole veel hakanud. Sven on hea reisikaaslane.

20120520-232545.jpg