Aserbaidzaan

08.05.2012 Sisenemine riiki.

17.30 Aserbaidžaani automaatrelvaga piirivalvur tervitab: podaždite.
18.32 piiriametnik ütleb, et kõik on korras ja võime siseneda.
18.33 automaatrelvaga väravavaht saadab meid piiriametnike juurde tagasi.
19.30 piiriametnik kasseerib meilt 35 USD za pomagu ja lausub, et nüüd on meil kõik jube hästi korras ning siseneme riiki.
Teede ääres on kõikjal isake Aliyevi pildid. Küll vestleb ta sõduritega, küll granaatõuna-korjajatega.
Ööbime ägedas nõuka-aegses võõrastemajas. Kõik on ilusti korras ja peale Zigulide, Volgade ja Nivade mingeid võõramaiseid autosid ei ole. Vaated on võimsad. Tasandiku kõrval kerkivad lumiste tippudega mäed.

09.05.2012

Tee Bakuusse on väga vahelduv. Enne mäekuru ületamist on palju rohelust, Kaspia pool aga vähe huumust ja “karmid” mäed. Millegipärast arvasin, et sellised mäed on üksnes Afkanistanis.
Jõuame Bakuusse, teeme sünnipäeva puhul kerge jalutuskäigu ja joome granaatõunamahla. Lisaks rannapromenaadile harrastavad kohalikud häkkerid jalutamist autodega. Vanade vene autode asemel on siin peamiselt uued, suured ja uhked luksusmargid, mille vahele eurovisooni värvides taksod, mis nii väliselt kui sisemuselt on 1:1 Londoni taksosodega sarnased. Rannapromenaadi kõrval kulgeb 8-realine ühesuunaline tee, kus hullunud piloodid üksteisega kiiruses mõõtu võtavad, et siis linnas vastassuunas liikuvatel tänavatel ummikutes istudes uuesti stardipositsioonile naasta. Selline ringliiklus/jalutamine käib ööpäev läbi, mille vahele justkui väikeseks aktsendiks sõidab politseiauto sedasama ühesuunalist teed mööda vastassuunas … turvalisuse huvides vähemalt sama kiiresti, kui vastutulev liiklus. Majad on ilusasti valgustatud ja kõik on ilus ja puhas. Inimesed on kas kohutavalt rikkad või kohutavalt vaesed. Kõikjal on isakese Aliyevi pildid ja uutel klaasist tornmajadel kuvatakse mingi eriti kaasaegse tehnikaga tohutu suurtel ekraanidel liikuvate piltidena riiklike sümboleid.

10.05.2012

Isakese 89. juubel. Liiklus seisab, kuna isakese sünnipäeva puhul korraldatakse rahvusvahelist rattasõitu. Telekas näidatakse isakese sõnavõtte. Ja kõikjal üle riigi on ülev meeleolu. Ametiasutuste töö seisab. Saame teada, et meie praam väljub õhtul ja peaksime minema õige pea sadamasse pabereid korda ajama. Käime läbi UNICEFist ja saame kena communication officeri käest Kesk-Aasia kontorite järgmised täpsemad kontaktid ning õnnistuse ja lähme sadamasse.
See ei ole mingi kaasaegne reisisadam vaid vana kaubasadam ja (eriti motorrattastega) reisijad on siin väga harv nähtus. Mingit väljakujunenud kindlat rutiini meie käitlemiseks ei ole. Saame väga erinevaid suuniseid – nii asjaajamiskorra kui praami väljumise suhtes. Pileti ostmiseks kulub 3 tundi. Praam peaks startima kusagil keskööl. Üritame edutult tollida välja tsikleid (toll päeval ei tööta). Üks ametnik võtab meilt bumaga, vaatab seda pisut ja ütleb, et zdes problem, ohkab raskelt ja ütleb veelkord bolšoi problem. Vaatab sügavalt silma ja teatab, et tema on just õige isik kes saab selle probleemi väikse tasu eest ära lahendada. Kui me küsime milles probleem seisneb, saame vastuseks, et me oleme maalt väljumisega kolm päeva hiljaks jäänud. Pidime väljuma hiljemalt 7ndal, aga täna juba 10s. Kui me seletame, et alles kaks päeva tagasi tulime ja me ei saanud kolm päeva tagasi väljuda vaatab ta veel pisut pabereid ja ütleb, et problem net. Meil on veel 25 päeva aega ja me ei pea kiirustama. Aga kui me tõesti lahkuda soovime, tulgu me kell kuus õhtul sadamasse. Käime Eurovisiooni toimumiskohas. Sven käib Kaspias ujumas, kus kohalikud ei ole kunagi kedagi ujumas näinud (kui me kõrgelt laevalt mõni aeg hiljem alla naftalaikudele vaatame, saame aru, miks). Tagasiteel käime Bakuu külje all paiknevas naftamaardlas pumpade vahel ringi ja lõbustame kohalikke lapsi. Õhtul sadamas on asjad arenenud ning toll töötab.
18.55 võtab tollitöötaja raskelt ohates meie paberid, põrnitseb neid siis natuke ja virutab vihaselt kogu paki eemale – ploblem zdes.
19.30 tuleb kaasaegset kauboid meenutav kontrabandist pataka raha ja paberitega, ulatab pakid vaikselt ametnikule, saab vastutasuks plommid ja nöörid.
20.30 küsime kauboi käest, kas ta saab uurida mis värk meie paberitega on.
20.55 kutsutakse meid tollihoonesse sisse, vahitakse natuke paberied, ohatakse raskelt ja aetakse uuesti välja.
21.20 palutakse mul ooteruumis viivitamatult iPad, kust “Minu Kasahstani” loen, ära panna kuna elektrooniline lugemine on ooteruumis rangelt keelatud.
21.55 selgub, et peame Gruusia piirile tagasi sõitma, kuna bumaga’del on üks väike kuid väga oluline petshat puudu.
22.15 saame ilmselt Gruusia/Aseri piiripunkti numbri, kust teoreetiliselt peaks olema võimalik korrektsed bumagad faksiga Bakuusse saata. Ühendust ei ole võimalik saada.
23.30 Lahkub senine pahur ametnik veel sajatades, et kui ta meid läbi laseks, oleks see nii räige piiriseaduse rikkumine, et järgmisel päeval lastaks kordon täies koosseisus lahti. Tema koha võtab üle pisut lahkem kuldhammastega ametnik. Seletame olukorda, pakume vaevatasu ja ametnik läheb seletatud näoga kusagile telefoniga rääkima. Kui ta 10 minuti pärst naaseb on ta täiesti maani täis ja ajab mingit seosetut aseri-vene segakeelset jampsi. Kolmas ametnik teatab, et täna me laevale ei pääse. Ametniku sõnul peame kindlasti homme kell 9 hommikul tagasi tulema … kuigi laevad käivad graafikuta kusagil 3-4 päeva tagant.

11.05.2012 Tsau Bakuu!!

09.00 öeldakse piletikassast, et piletite vahetusega probleemi ei ole, kui soovime, saame ka raha tagasi, aga laev väljub 3-4 päeva pärast. Tulgu me homme või veel parem ülehomme päeval tagasi, siis peaks olema väljumisaeg täpsemalt teada.
9.15 peamajast teatakse, et laev väljub täna, tulgu me 15.00 tagasi, aga tehku me ennem toll ära.
9.45 tollis on rõõmus ametnik, kes meie paberid võtab, natuke klõbistab ja vsjo zdelano teatab. Kogu see jama, mis eile 6 tundi võttis ja mille pärast me maha jäime, sai tehtud vähem kui 3 minutiga.
10.00 arvab üks sadamaametnik kindlalt teadvat, et täna laeva Kasahhi totsna ei lähe, et see laev, mis Aktaust tuleb, läheb edasi Turkmenbashi.
10.30 ütleb ka piletikassa pealik, et eile väljus meie laev, mis sõidab ööpäev Aktausse, päev otsa laaditakse ja ööpäev jälle tagasi .. ehk väljub uuesti umbes 3-4 päeva pärast. Valime linnast väljas mõisliku hotelli.
15.00 lähme igaks juhuks sadamasse ja peamaja ametnik teatab, et ärgu me kuskile mingu, praam väljub öösel kell 2.
16.55 veame Sveniga kihla – mina (Juss) olen kindel, et praami ei välju. Sven loodab, et siiski väljub.
18.15 passidesse lüüakse pitsatid, millega oleme ametlikult välja sõitnud.
18.20 sõidame mingile vee peal olevale alusele, kus on raudteerööpad ja mis on väga suur. Igaks juhuks küsin kolmelt alusel töötavalt mehelt, kuhu see laev läheb? Kaks ei tea ja üks ütleb, et Kasahstani. Ajame tsiklid trepi alla õlipaakide ja voolikute vahele ja läheme tekile Bakuuga hüvasti jätma. Mina keeldun seda pääsemist tunnistamast ja uskumast. Laev on Kaspia suurim ronge vedav alus – siia mahub 52 vagunist koosnev ešelon, kus tänu liftide süsteemile paiknevad vagunid neljas reas ja kolmel korrusel.
20.15 vestleme vahimadrusega ja selgub, et eilne sünnipäveline, 89 aastane svetutška Aliyev on juba paar aastat tagasi surnud ning võimul on tema poeg. Ka Svenile meenub, et sellised uudised käisid meediast läbi ja riigis oodati mingit olulisemat muutust.
23.30 saame kätte ainsa reisijateveoks mõeldud pisut räpase neljase kajuti ja meie kajutinaabriteks on O. Benderile sarnanev Aseri bisnismen ja tema Potsatajat meenutav rõõmus kaaslane. Üritame Pervõi Pamoshnik Kapitanilt meelehea eest pisut paremaid tingimusi kaubelda kuid tulutult. See laev ei ole mõeldud reisijate veoks. Saavutan reisi lõpuni Benderi ja kaaslase poolehoiu tunnistusega, et Bakuu oli minu jaoks ilus kuid haigelt kallis linn ja lisaks vaatamisväärsustele tarbisin seal peamiselt suures koguses teed tasuta suhkruga.
23.50 läheme Sveniga kajutisse selge mõttega võtta magamiskotid ja matid ning ööbida tekil, kuid satume hr Benderi ja Potsataja poolt korraldatud spontaansele sõprusõhtusöögile. Laual on ajaleht millel keedukana, sibulad, lavash ja viin. Vastuvaidlemist mittesallival toonil surutakse meile pihku priske kanakoib ja klaas viina ning sõprus võib alata. Sven peab uute reisikaaslaste poolehoiu välja teenima sõnavõttude kuulamise ning toostidega.
00.10 hiilin kajutist välja põhjendades seda tsiklite kinnitamise vajadusega. Laevale laaditakse parasjagu viimaseid vaguneid… uurin veel ühelt madruselt kuhu see laev läheb  ja minu rahustuseks kõlab vastuseks – Aktau!
00.15 lähen tagasi kajutisse kindla plaaniga võtta matt ning minna välja magama. Sõprus on arenenud ning teemad järjest südamlikumad. Sven paneb parasjagu lauale oma uut, edeva välimusega viimaste päevade meelisnapsu, mis on tema arvates hea tervise aluseks, kuna sellel on peal granaatõuna seemnete pilt. Ostap ja Potsataja pööritavad silmi ja küsivad, et milleks see?  Sven seletab, et see on väga hea ja tervistav napsulisand, mille peale bisnismenid valjuhäälselt protesteerima hakkavad ning seletavad, et tegemist on kala- ja lihatoitudele väheses koguses peale valatava kastmega, mille suuremas koguses tarvitamisel võivad olla fataalsed tagajärjed. Sven on pisut pettunud ning väga hea meelega mulle pudelit uue lemmiknapsuga ei loovuta. Kui juhin hiljem tähelepanu sellele, et praam on hakanud liikuma ning ta on võitnud kindla kaotusena näinud kihlveo, ta siiski leebub ning loobub suuremeelselt oma tervistavast imejoogist. Kui olen lae alla koikule roninud, räägitakse all veel rahvasate sõprusest, inimlikkusest ja usaldusest ning paljudest muudest ilusatest teemadest.
00.45 täitub kajut kohutava kärsakaga, mille põhjuseks ei ole õnneks või kahjuks laeva süttimine, vaid Ostapi ja Potsataja suitsetamine.
1.20 Potsataja esitleb kajutile väga vaimukalt ja teatraalset oma hirmu mere ja vee ees, Bender vähkreb oma koikus naerukrampides. Mul on kompanjonide pärast hea meel ja saan aru, et tegelikult on tegemist taas väga südamlike ja toredate inimestega ning mina olen seltskondlikku koosviibimist ignoreerides olnud küll viisakas aga siiski liialt isekas.
1.46 tajun lapsepõlvest tuttavat mesilaste vaatamisega kaasnevat kaltsukärsakat ja avastan, et Potsataja on kõrvalkoikus suitsuga magama jäänud ning suits on põletanud linadesse vaikselt hõõgudes suureneva augu. Kustutan tule enne süttimist ja uinun.
Järgmisel päeval puhkame, võimleme ja loeme tekil. On esimene päev üle kahe nädala ilma tsiklita. Öösel saabume Kasahhi, Aktausse … seega päris ilma tsiklita siiski ei ole☺.

Foto: Potsataja (vasakul) ja Bender (paremal)

20120513-105120.jpg