Georgia, Batumi-Borjomi “otsetee”

8 tundi 200 km. “Veidi” väsinud. Batumi elanike arvamused sellest teest olid: “Seal murravad jalakäijad jalad ja upuvad akvalangistid” kuni ” maailma ilusaim tee” ..
Ilus. Kuradi võimas. Palju mägiojade ületusi, vihma, lund ja metsikult ilusaid mägesid. Vaadake pilte.

Hiljem lisatud täpsem kirjeldus:

Valisime Batumist Borjomi’ sõiduks väiksema tee üle mägede. Selle tee olude kohta olid kohalikud täiesti vastukäivatel arvamustel. Osade arvates oli see täitsa korralik tee mis peaks olema Hummeriga läbitav. Teised arvasid, et sel teel murravad isegi mägikitsed oma jalad ja seal me lumme upume. Tundus põnev ja sobiv. 100 km kõige raskemat, enamasti katteta, aukude ja mööda teed jooksvate sulaojakestega osa sõitsime kuskil 6 tundi. Tee raputas korralikult ja Sveni tsikkel pisut lagunes. Tagumist porikat enam ei ole (mis ongi ägedam) ja Kamazi meestelt saime uue raamipoldi. Mäekurul ca 2000 m peal oli lund juba päris palju ning tipus tähistas teede taasühendamist jommis seltskond lint-traktorite ja maastiku-veoautodega. Selgus, et nad olid just jõudnud otsad kokku tõmmata ja tee oli just avatud. Laskumisel sadas vihma, panime kilekombed peale. Päris mitu oja oli vihma tõttu kõrgeks tõusnud ja uhusid täega üle tee. Ületamised läksid enam-vähem. Üks kukkumine oli, aga mootorisse vesi ei läinud. Õhtul õnnestus Borjomi ainsas söögikohas kohalike bandiitidega häid suhteid hoida (jõime saadetud veinikannu korraga põhjani). Nautisime pisut kohalike noorte rahvustantsu ja ööbisime veidras rutsiaegses sanatooriumis protseduure võtmata. Borjomi jättis natuke nukra mulje. Mmaa seest tuleb küll kulda kuid kohalik kogukond sellest kuigipalju kasu ei saa. Allikate juures renoveeritakse paari üksikut hoonet, aga kogu linna hiilgus on tuhmunud, inimesed mornid ja tohutult suured nõukogude ajast pärit tondilossid mõjuvad väga rusuvalt veel ilmselt kaua aega.
20120506-222734.jpg