Tehtud. Oleme lõplikult tagasi.

kommentaare pole

Selleks, et viimane etapp natuke huvitavam oleks, otsustasime sõita Balkanimaade kaudu. Üle-eelmisel talvel, reisi ettevalmistades, tegime proovireisi Marokosse ning Hispaaniasse ja selle topeltsõitmine tundus tobe. Viimaseks etapiks ühines meiega trummar Soots, kes piletid ja transa sebis, Itaalias itaalia kööki ja imelist Toscana veinipiirkonda tutvustas, reisil peaaegu golfariks hakkas ja hoolimata sellest et väikese F800 tsikliga vihmas ja külmas raskem sõita oli, pidevalt positiivses meeleolus püsis.

20130603-140503.jpg
Balkan on küll korduvatest sõdadest räsitud aga omamoodi ilus ja tsiklisõiduks super. Mäed kenad, hinnad odavad, turvalisus on ka enam-vähem … ehk nagu meie 90 algus. Albaania üllatab positiivselt. Riigil on võrreldes Makedoonia ja Kosovoga ja ilmselt ka seoses rannikuga ehk pisut paremad perspektiivid.

20130603-141630.jpg Makedoonia pealinnas Skopjes satume filmi Must Kass, Valge Kass soundtracki tänavakontserdile. Montenegro on ka väga kena. Esimene katse Kosovost Montenegrosse sõites nurjub. Tee üle mägede on põhjapoolsetel nõlvadel varjulisemates kohtades veel liiga paksu lume all. Alguse kaevame lund ja lükkame tsikleid aga hakkab juba pimedaks minema ja läheme mägedest alla tagasi, et leida uus tee.

20130603-141809.jpg Nii Kosovo kui Montenegro on ühepoolselt kasutuselevõtnud euro. See tekitab natuke teistmoodi kindluse tunde. Samas kui räägime ükskõik mis Balkanimaa inimesega, kindlustunne kaob. Inimesed arvavad, et olukord ei ole lahenenud ning lahenduseks oleks ilmselt vaja uut sõda. Mitte keegi ei ole rahul. Kes unistab vanadest Jugoslaavia aegadest, kellele on tehtud isiklikku ülekohut, mis vajab kättemaksu, kellele ei meeldi teise usk ja kes pole rahul käesoleva territoriaalsete jaotustega. Samas inimesed on “õnneks” nii vaesed, et enamus aurust läheb igapäevasele elule, mitte uue sõja ettevalmistusele. Öisel kuurortlinna Bari tänaval ehmatab meid burgereid müüv noorhärra. Kui talt inglise keeles õlut küsin, läheb tegelane näost ära ja hakkab tatistama, sajatama ning väänlema. Korra paneb endale isegi noa kõrile justkui oleks halb vaim sisse läinud, mida eemaldada tahab. Sajatustes on ära tunda viha ameeriklaste, moslemite, sotsialismi, kapitalismi, islami ja veel palju suhtes. Kui õigesti aru saame, siis noorhärra on ise provoslavnaja ehk õigeusklik. Vot selline versioon õigest usust. Arasuaamatult suures koguses sallimatust. On selle tekitaja meedia, kirik, poliitika, kodune kasvatus, isiklik kogemus või veel midagi muud, jääb selgusetuks. Loodetavasti on saabunud looduslikult nii ägedasse piirkonda siiski pikem rahu. Selleks peavad kohalikud aegade jooksul tehtud ebaõiglusest üle saama ning suutma keskenduda olevikule ja tulevikule. Jube keeruline.

20130603-145623.jpg Talvel, reisi vaheajal alusasin Eestis mitme uue projektiga. Toome Tennisekeskuse valmimine on lõpusirgel ja seetõttu kiirustan tagasi Eestisse. Horvaatiast, mis mootorratasõiduks tõeline pärl, alustan tagasiteed üksi. Edasi tulevad Ungari, Slovakkia kenade Karpaatidega, siis Poola ja Leedu-Läti. Soots ja Sven võtavad pisut rahulikumalt ja saabuvad tagasi paar päeva hiljem.

Keegi meist ei olnud varem Balkanil käinud. Pisut sai pilt sellest euroopa osast selgemaks. Kui piirkonnas rahu säilib, tahaks sinna, eriti just Aadria mere rannikule ja saartele, kunagi veel minna.

20130603-142105.jpg

Pisut mõtteid ümbermaailmareisist.

Meilt on palju küsitud, kas olete siis nüüd paremad inimesed. Kas oleme, ei ole meie otsutada. Mina saan öelda, et tunnen ennast rahulikumalt. Ehk kiirustan veidi vähem ja teen neid asju rohkem, mis meeldivad. Ennem seda reisi ei meeldinud mulle üldse töötada. Tõin põhjenduseks saastatud ilma … et pole vaja siia saasta juurde toota jne. Peale esimest etappi kohtusin San Franciscos Mikaeliga. Sõber oli kohalikus joogade kogukonnas meeli täiendanud ja jagas kogemusi, mis aitasid mul töösse pisut teise pilguga suhtuma hakata. Ja milline rõõm on teha neid asju mis meeldivad! Näiteks saab väga suure rõõmuga toota Antslas vanapaberist tselluvilla. Tegemist on puistevillaga, mis aitab inimestel vähendada küttekulusid ja tal on nii palju häid omadusi, mille kirjeldamiseks sellest blogist jääks väheks – www.werrowool.ee Samuti on tore paigaldada päikeseelektrijaamasid. Inimeste kulud vähenevad, osad isegi teenivad – www.solarstation.ee Kõigil huvilistel palun minu poole pöörduda.

Kas midagi toimus ka Sveniga. Vat ei tea. Oleme päris palju koos reisinud ja see oli lihtsalt üks pikem reis. Ehk on ka pisut rahulikum. Temaga on alati huvitav vestelda olnud ja tema seisukohad erinevad paljuski tavaarusaamadest. Lisaks on tegemist vaieldamatult multitaleniga ja kõrvaltvaatajale võib jääda selgusetuks, kuidas ta kõike jõuab. Nüüd, natuke rohkem koos olles, pole ma tõele väga palju lähemale jõudnud. Temaga millegi koos tegemine tekitab keskmiselt suuremas koguses sünergiat. Tänu tema otsekohesusele jääb palju ajaraiskamist ja lollusi ära. Ja kui kergesti on võimalik teda naerma ajada!

20130603-141853.jpg
Pisut teistmoodi plaanitust kukkus resil välja UNICEFiga seotud tegevus. Kuna meie graafik ei olnud täpsemalt paigas ning levi teel katkendlik, siis ei olnud võimalik väga palju kokkuleppeid ette teha. Tegime spontaanseid põikeid lasteaedadesse-koolidesse ja olime laste suhtes ehk rohkem avatumad ja tähelepanelikumad, kui me seda muidu oleks olnud. Lapsed on igal pool samasugused. Õpetajate seisukohad olid erinevamad. Vahest õnnestus ka pikemalt lastele reisist ja kaardist rääkida. Türgis tegi motopolitsei eskorti, et lastekodusse jõuda, kus privaatsustingimused olid arusaadavalt nii karmid, et Svenil õnnestus ainult salaja paar märki ja kaarti lastele sokutada. Bakuu UNICEFis aeti meid segi inglise motomatkajatega ning taheti juba Eurovisiooni pileteid anda. Ameerikas kohatud inimestele aga ehk õnnestus anda idee karma parandamiseks UNICEFi tegevuse toetamise kaudu.

Kui me ära läksime siis tuli meid saatma Jaagup Kreem kes ütles ajakirjanikule, et eks igal ühel on oma ümbermaailmareis. Meenutasime seda ütlust reisi jooksul mitu korda ja ei hakanud midagi muud moodi tegema, kui me muidu oleks teinud. Oleks saanud pikemalt ja raskemalt … oleks ka lühemalt ja kergemalt. Meie reis oli selline nagu ta oli.

Filmisime palju ja mingi aja jooksul paneme neid asju üles. Telesarja ja muud meediakära ei tahaks väga enam teha – alguses sai küll. Mingi osa musta materjali on siin.

Tänud kaasaelamast ja kõike head.
Juss

Viimane etapp

kommentaare pole

Google mapsil on selline tore rakendus, mis GPSiga telefoniga tehtud pilte kaardil näitab. Reas puuduvad pildid lisame mai kuu jooksul ja mai lõpuks oleme kodus.

20130505-224414.jpg

Ameerika

4 kommentaari


Loodus on meie Ameerika teekonnal mitmekesisem, kui Aasias. Mäed, liustikud, metsad, põllud, järved, kõrbed, jõed-kanjonid, kaktused jne. Kui Aasias liikusime peamiselt maastikul, siis siin enamuse ajast asfaldil ja tunne on totaalselt erinev. Siin sõites tundub, justkui ei olekski me looduse sees, vaid oleksime pealtvaaatajad, tarbijad. Võibolla tekitab sellise tunde teadmine, et mõne maa tagant ilmub nähtavale mõni bensiinijaam, kust seina seest tuleb elektrit, vett ja vajadusel ka raha. Kus lisaks kohvile ja mahlale pakutakse veel tuhandet väikest asja. Rahvusparkides viib tähistatud ja pinnatud rada vaatamisväärsuseni, mida saame sadade teiste turistidega nautida. Sellised prassimisvõimalused on küll toredad aga tunneme, kuidas tshakrad sulguvad. Askeetlikkusest pole juttugi. Igas vähegi asustatud külas on basseiniga motell. Tõsiküll osa motelle on päris väsinud ja ropud, ning vaim muutub neis paigus virgemaks. Mugavusest rõõmu tundmiseks, tahaks eelnevalt kogeda ebamugavusi. Proovime neid kunstlikult tekitada. Näiteks tuleb Svenil idee eksperimenteerida ameerika rämpstoiduga. Käime söömas kogupererestoranides nagu Burger King, Wendys, Subway, Danny,s, Ruby Tuesdays. Ja see mõjub. Sven tunneb ennast suhteliselt halvasti – süda on paha ja kõht mulksub. Minul lähevad küünealused mustaks ja habe halliks. Aga lõpuks saab keha ka nende katsumustega hakkama … ilmselt siiski tänu sushile.

20120927-234212.jpg

Alates Kanadast on meie tee kõrguseks olnud enamasti 1500-2000meetrit. Vahest on tegemist täitsa sileda platooga, siis jälle mägede ja orgudega. Telgime Grand Canyoni ääres ja kuigi päeval oli ligi 30 kraadi ja meil on korralikud magamiskotid, näpistab öösel külm. Hommikul näeme tee ääres põldude vihmutite all korralikke jääkamakaid.

20120927-233943.jpg

Valime võimalusel väiksemaid teid, mis jäävad suurema transiidi ja turismi trasside vahele. Pühapäeva ennelõunal satume indiaanikülasse, kus sulgede ja rebasesabadega kaunistatud kirevad indiaanlased trummide saatel tantsu vihuvad. Pealvaatajateks on tänapäevaselt riides indiaani perekonnad. Näod on tõsised. Kusagil ei paista ühtegi turisti. Toimub mingi päris asi. Tsakrad avanevad. Lahkume diskreetselt.

Sattus nii, et reisil loeme digiraamatuid, mida võiks liigitada elulookirjanduse alla. Näiteks Stryderit, Federeri, Hvostovi, Jobsi, Zuckerbergi, Nadali ja teekonnale jäävate maade “Minu” sarja raamatuid. Petrone raamatud ei anna küll teab mis entsüklopeedilisi teadmisi, aga tihtipeale on tegemist huvitavate lookestega ja enne riiki jõudmist valmistab see moel või teisel sind ette. Meenub, et raamatu mõjul otsisime Mongoolias illegaalseid kullakaevandusi ja Alm-Atas õunapuuaedu. Samas sarja autorid on erinevad ja alati ei pruugi autori stiil sobida. Paberraamatu puhul oleks kahju paberist, trükivärvist ja trükkali ajast aga digiraamatupuhul saad “Minu Gruusia” lihtsalt kustutada.
Elulooraamtute mõjul räägime kiivriraadios palju oma lapsepõlvest, vanematest, vendadest-õdedest, oma lastest ja muidugi naistest. Raamatud, kus meenutatakse meie lapsepõlve aegseid olusid panevad oma vanematesse suhtuma senisest veel suurema austusega. Meil on ikka kõigi lähedastega väga vedanud.

Ameeriklastel on tihti mingi kiiks, mida ühiskond aksepteerib, kui see kedagi ei sega. Tegemist võib olla mõne veidra hobiga või kõikehõlmava stiili või ajastuga – näiteks metsiku lääne ajas elamisega. Ka meil on oma väike kiiks ning meid ei halvustata. Meie kiiksuks on kiiver ja saapad ning kaitsmetega mootorrattariided. Kaitsevahendid on siin mootorratturite seas haruldased ja tekitavad paljudes heatahtlikku uudishimu. Meil päritakse tihti päritolu, teekonna ja ka UNICEFI kohta. Tundub, et “donation” on siin oma karma parandamiseks igapäevane tegevus ja meie seletused satuvad loodetavsti viljakale pinnasele. Kui Kesk-Aasias oli meil võimalik moel või teisel lastega suhelda, siis siinsed privaatsustingimused on karmimad. Vaadates ringi ongi mõistlik, et suvalisi inimesi igale poole (lastele ligi) ei lasta. Kuuleme palju heasoove ja positiivseid tunnustusi.

Kui Mongoolias kohatsime tervitavaid mopeedijuhte, kel süles lammas ja tagaistmel proua lapsega tihtipeale sellistes teeoludes, kus meil ei olnud võimalik vastu tervitada, siis siin on omaette vaatamisväärsused naistsiklistid. Kohtame palju Harley Davidsonide seljas ringisõitvaid, reeglina alussärgis memmesid. Kiivri kandmine on harvaesinev erand. Ei teagi, mis prouadel arus on. Kas see on vaprus ühendatuna osavusega või lauslollus. Kui me korralikku varustust ei kannaks, oleksime reisi ammu katkestanud ja parimal juhul käiksime üksteist taastusravis vaatamas. Samas – liiklus on kõikjal väga viisakas ja heatahtlik. Meid ei rammita ja lastakse koos läbi. Terve reisi peal ei näe me ühtegi liiklusõnnetust. Teed on puhtad ja korras. Aegajalt näeme siiski tee ääres politseid kedagi kiiruseületuse eest korrale kutsumas.

20120927-232943.jpg

Selleks, et reis raskem oleks katsetame ka golfiga. On ju kõigil sõpru kes on selle hobi mülkasse vajunud ja sealt välja ei pääse. Järelikult peab olema tegemist karmi alaga. Floridas rannikule jõudes kõplame Tiger Woodsi koduväljakul. On tõesti raske. Vahest tabame siiski ka palli. Poole mängu pealt sõidab meie juurde üks golfiautoga härra, põrnitseb meid kahtlustavalt ja sõidab minema. Mõne aja pärast on härra tagasi ja annab Svenile kingad öeldes, et murul on mingid okkad ja plätudega on ohtlik. Tegelikult ei ole mingeid okkaid kuskil. Varjun igaks juhuks oma Crocsidega lohku ja uurin tähelepanelikult kepiotsa, justkui oleks seal häiriv kriim. Sven hakkab pärast jalanõude vahetamist märkimisväärselt paremini mängima. Ta virutab kolm palli hämmastava stabiilsusega täpselt samasse kohta, tiigi keskele. Saame aru, et golfiga tegelemiseks on õige varustus kriitilise tähtsusega. Juhuslikult on klubis müüa hunnik kaotatud keppe 1 dollar tükk. Sven valib endale 7 erineva firma keppi aga mulle tundub, et on mõistik eelistada sama firmat, ning valin komplekti keppe, mille otsale on suurelt graveeritud “P”. Ilmselt on tegemist Profi keppidega. Kahjuks ühe dollari eest neid suuremaid (vist algaja) jurakaid ei müüda. Sven mõtiskleb soetatud golfikeppide potensiaalsest kasutusest oma Muhu talus ja minu golfikavatsused on seotud Haanjaga. Lasen ilmselt ühel kepil relakaga serva teravaks – hea tiigiserva puhastada.

20120927-233021.jpg

Algne plaan oli sõita New Yorki aga teel saame kontakti Floridas rahvusvahelise kaubaveoga tegeleva Ainiga, kes on valmis mõistliku hinna eest tsiklid Euroopasse transportima. Veedame Aini juures meeleoluka õhtu, mis algab perenaise supiga ja lõpeb muusikabaaris krokodillitiigi ääres. Tsiklid paneme teele Miamis.

20120927-233058.jpg

Ameerika etapp, ligi 10 000 km ja 14 osariiki, ei olnud kaugeltki nii põnev, kui Aasia. Natuke kahju, et metsa läks meie Alaska plaan. Olime küllalt lähedal aga see oleks olnud liigne risk. Küll jõuab kunagi veel seal rahulikult ära käia. Reisi algul oli Sven Ameerika suhtes negatiivselt meelestatud aga nüüd natuke leplikum. Mitte, et oleks tegemist ameerika fänniga aga mingi võlu ta siiski leidis. Hoolimata sellest, et tegemist on tööstusmaaga, on nad suutnud oma loodust väärtuslikemates kohtades säilitada. Hoolimata sellest, et nad tarbivad metsikult palju, ei näinud me suuri prügihunnikuid. Hoolimata sellest, et seal on lõputus koguses autosid, ei sattunud me suurtesse ummikutesse, teed on veel lõputumad. Tööstuspiirkonnad paiknevad üheskoos ja elukeskkonnast eemal. Vaadates kogu seda asjade, masinate, teede ja ehitiste hulka on täiesti arusaamatu kust see kõik tulnud on ja kuidas ülejäänud maailm veel alles on. Kuskil peaks olema grandioosne auk.

Osad inimesed söövad s..tta, ei liiguta end kuigipalju ja on paksud aga neid ei ole enamus. Palju on jõukat keskklassi, kel on tööd ja piisavalt vaba aega, et tegelda neile meeldiva tegevusega, ükskõik kui totter see meile ka ei näiks. Meie enda tegevus ei ole ka alati kõige ratsionaalsem. Kolmanda, Euroopa etapi sõidame järgmisel kevadel, kui lumi sulanud. Kõike head.

ps pisut parema kvaliteediga pildid on siin

Rocky mountains, Montana, Nevada, Idaho, Arizona Las Vegas, Grand Canyon, New Mexico

3 kommentaari

Toksisin pika teksti aga see kadus nüüd kuskile ära.
Leviga on kohati keerulisem, kui Mongoolias.

Lühidalt:
Teel satume pidevalt friikide kokkutulekutele aga tunneme ennast kõikjal suhteliselt koduselt. Ei saagi aru, kas toimetame unes, käib mingi film või toimub tegevus päriselt. Ärgata tahaks. Või siis lõputiitreid.
Mingit usku me ei ole vastu võtnud. Pakutud on aga küll. Vastu oleme pakkunud muljeid reisust ja oma missioonist.
Las Vegasest lahkusime sama seisuga, mis sisenesime – ei abiellunud, ei mänginud raha maha.
Ja Grand Canyon on endiselt äge.
Panime pilte ja homme paneme edasi.

20120916-222712.jpg

Kanada, British Columbia

3 kommentaari

Meie tee Vancouverist põhja algab piki rannikut, kus lahed ulatuvad sisemaale lumiste tippudega mägedeni. Metsad ja suusakuurortid vahelduvad mäe- ja metsatööstusküladega. Sisemaal läheb maastik küll pisut tasasemaks, aga kärestikulised jõed tee ääres jätkuvad. Peatudes äratavad meie Euroopa registrinumbrid tähelepanu ja kuuleme kohalike käest, et oleme oma reisiga Alaskasse hiljaks jäänud. Külmad ilmad ja sademed on alanud. Ööbime metsatööstuskülas ning jätkame teed suurimasse British Columbia rahvusparki, Jesperisse. Teel vaheldub 30 kraadine soojus 13 kraadise külma ja vihmaga. Sügis on käes, lehed puudel kirjud. Hommikul ärgates sajab paksu uduvihma ja siinsamas kõrval, paarsada meetrit kõrgemal näeme öösel sadanud lund. Õhk on karge nagu Alpides, aga vastupidiselt tavalisele Alpides viibimisele me värskelt sadanud lumest ülemäärast rõõmu ei tunne. Tsiklitel on all asfaldikummid ja edasi sõitmiseks tuleb ilmselt aeg maha võtta kuna peame ületama paar kõrgemat kuru, kus tõenäoliselt on lumi. Alaska jaoks on meil tänu ühele sõbrale varuks siiski üks väikene plaan….

20120910-103752.jpg
Täna peaksime kohalike kinnitusel nägema ka esimesi karusid…
… ja karu me ka näeme. Vahetult enne Trans-Kanada Highway peale jõudmist, Lake Louise lähedal, sööb üks mustkaru tee ääres võsa. Teel saame päikest, tuult, vihma, rahet, lörtsi ja lund. Temperatuur langeb kohati 1,5 kraadini.

Hetkel on ainsad pisut häirivateks asjaolud, et me ei tea kuidas saada tsiklid New Yorkist Lissaboni ja kuhu on kadunud Tarvi.

ps Panime locationi lehele ühe lingi, kus praegune asukoht… millegipärast osade brauseritega kaardifail asukohainfot ei kuva.

Alustasime Ameerikaga

1 kommentaar

Peale pikka ootamist ja tihedat kirjavahetust USA tolliga saime eile tsiklid Seattles lõpuks ikkagi kätte. Oodates ei raisanud me niisama aega. Muude huvitavate tegevuste hulgas mängis Sven esimest ja mina kolmandat korda elus golfi. Me ei hakanud mingite kursustega ega treeningutega jamama vaid mängisime kohe 18 auguga rada. Huvitav, et meid üldse peale lasti ja huvitav, et ära ei aetud. Hiljem saime teada, et meie mängustiili nimi on MilitaryGolf. See käib nii, et lööd kaikaga palli võimalikult varjulisse kohta, soovitavalt võssa. Siis ragistad natuke võsas, hüüad “Got it”, nagu oleks oma palli leidnud (tegelikult poetad taskust uue palli) ja virutad palli teisele poole muru ja varjud sinna. Leidsime palju palle. Vahest leidsime omaniketa palle lausa murult ja see oli muidugi kerge saak. Pahatihti ilmus omanik siiski välja ja pidime taas varjuma põõsastesse. Või puu taha. Meil oleks Golfile välja pakkuda mitu olulist täiendust mis mängu nauditavamaks muudaks. Näiteks oleks oluline raja külgedele paigaldada võimalikult kõrged võrkseinad. Kindlasti peaks iga raja lõpus sileda ala ja väikse auguga muru asemel olema lehtrikujuline muru (keskel auguga). Võib kaaluda võimalust lehter asendada lihtsalt suure auguga, millega rada lõpeb.
Täna saime tsiklitel vahetatud õlid-filtrid-kummid ning oleme juba teel planeeritud alguspunkti, Alaskasse. Natuke oleme Alaskaga hiljaks jäänud, seal ülevalpool pidi ilm juba keeruline olema, aga kuigi kaugele ikka jõuame. Hetkel Vancouveris, Kanadas. Ees ootab British Columbia, väidetavalt karude, rohke lume ja liustikega suhteliselt metsik piirkond. Üritame võimalusel pilte panna ja vahest kirjutada ka.

Jõudsime Seouli; vene telejaama reportaazh.

1 kommentaar

Reportaazh siin
http://otvprim.ru/news31725.html

Homme hakkame tsikleid Ameerikasse sebima ja siis tuleb väike paus.

20120629-003214.jpg

Burjaatia, Baikal, Kaug-Ida, Jaapani meri. Vladivostokk!!

7 kommentaari

Ulan Udesse jõuame reede õhtul ja see Burjaatia pealinn on tore mongoliidne vene linn. Otsustame teha treti maailma ühe suurima mageveekogu, Baikali äärde. Sven on Baikali ääres varem käinud, toona sõitis paar nädalat laevaga Baikali risti-põiki läbi, kuid mul on see nägemata. Järve ääres on äärmiselt vahelduv kliima. Sisemaal, järvest paar kilomeetrit eemal on 30 kraadine leitsak, samas järve ääres kukub temperatuur järsult 15 kraadini. Hoolimata arvukatest sääskedest on Baikal paljude venelaste jaoks riigi olulisemaid suvitamis-sihtkohti. Tegemist on kohati pea 2000 m sügavuse, puhta ja külma veega kalarikka järvega. Kaladest püütakse nii talvel kui suvel peamiselt harjust ja omulit – rääbise sarnast kala. Puhta vee saladus on järves elutsev mikroorganism, mis väidetavalt suvalise surnud organismi paari päevaga “ära sööb”. Ööbime ühe kohaliku business-proua kodumajutuses, kelle lõputu mölapidamatus mind kohati mikroorganismide võimekusele mõtlema paneb ja paratamatult tekib idee selle teooria paikapidavuse kontrollimiseks. Lõpuks jääb see iseenda südametunnistuse ja perenaise õnneks siiski proovimata. Proua ajab sõltumata sinu reageeringust, vastustest või küsimustest oma jura. Justkui mõni pankur või finantsanalüütik. Sven kütab naabrimehe juures sauna, käime saunas ja Baikalis ujumas, sööme värskeltvaaritatud harjuseuhhaad ja suitsetatud omulit. Õuel kohtame Eestis sündinud ja esimesed 4 eluaastat Eestis elanud Eduard Annit, kes on Habarovskist järve äärde perega puhkama tulnud. Härra ei räägi küll sõnagi eesti keelt kuid ometi on kuidagi kodune tunne.
Järgmisel päeval sõidame poolsaarele, kus kohalikud kalamehed nõustuvad meid paadiga kuumaveeallikatele – karjatshije isstotshniki – viima. Alates Türgist on meie reisi pidevaks kõrvaleesmärgiks kaardistada kõik teelejäävad vähegi looduslikud soojema veega kohad. Seekordseteks maamärkideks on kaks pisikest puust kasti, kus vesi liigselt ei vahetu, on pisut sogane ja väävli järgi lõhnav, kuid Sven sõnul siiski ülimalt tervistav. Ööbime kalurite juures ja järgmisel päeval asume tagasi(edasi)teele. Jõuame täpselt enne äikest Tšitasse. Tšitas vaatame kaarti, et järgmine linn on Habarovsk. Hommikul, olles sõitnud sadakond kilomeetrit, näeme silti, mis teatab, et Habarovskini on 2137 km. Peatume iga 200 km tagant, et natuke vett juua ja oleme õhtuks sõitnud 1000 km. Järgmisel päeval sõidame veel 1000 km. See on nagu oleksid hommikul Tartus mõelnud, et ohhoo, tore päev … sõidan Moskvasse. Järgmisel hommikul Moskvas mõtled, et ai lähen ikka tagasi … ja õhtul oledki kodus. Reisi alguses tundus 500 km/päevas juba täielik liialdus. Aga kui mõni päev Kasahhis või Mongoolias liikusime 12 tunniga 150km, siis tegelikult 10 tundi ja 1000 km võib oluliselt kergem olla. Tee on ilus. Loodus kohati nagu meil Eestis – kaasikud ja kuusikud. Tee ääres on näha sadu kilomeetreid eelmise aasta metsapõlenguid, mis nüüd täies võimsuses uut ja värsket rohelist toodab. Kohati on loodus nii kodune, et üksteisele kiivriraadios Eestist tuttavaid mahakeeramisi teatame. Nii on siin olemas Lepiku talu ja Kärevere sild, muidugi ka Ussisoo ja seoses uue rajatud trassiga õige mitu Mäo viadukti, kus ära võib eksida. Kohati aga läheb mägiseks ja teel on suured sillad üle jõgede. Üksikute külade juures müüvad kohalikud tee ääres igasuguseid häid asju, kust raske peatumata mööda sõita. Svenil on reisi algusest nende päris-produktide vastu eriline nõrkus. Sööme natuke maasikaid ja mustikaid ja igasugu muud head kraami.

20120629-002324.jpg
Sven joob igal võimalusel kollasest tünnist kalja. Tee on enamasti heas korras ja vene inimene näitab hämmastavat töökust ka nädalavahetusel teeservi trimmerdades ja poste värvides. Samas hetkekski ei tohi kaotada valvsust, sest töökultuur on ikkagi kujunemas. Näeme tee peal õige mitut kummuli rekkat ja isegi ühte rongi. Tōsi küll – vagunid on tee kõrval kulgevalt raudteelt küllili paiskunud. Kord lendab meie ees autokumme vedava rekka koormast üks kumm ja Sven kihutab sellega võidu. Siis jälle läheb eessõitva veoki kastis ümber koorem telliseid ja sõidame purunevate telliste vahel slaalomit. Habarovskist läbisõites saame aga taaskord tundma vene inimese otsatut külalislahkust, kui HD kohvikupidajad korraliku lõunasöögi välja teevad.
Vladivostokki jõuame jaanipäeval. Tajume, et esimene etapp hakkabki läbi saama. Juba paar viimast päeva käivad meil vaheldumisi meeleliigutushood, kus silm vägisi märjaks kisub. Õnneks toimuvad need parajas resonantsis ning härdusehetked ei ole üheaegsed ja saame teise nõrkusehetkel apaatselt kaasa noogutada. 2 kuud ja pisut üle 20000 km on sõidetud. Oleme saanud parajat vatti aga näinud ka imelisi kohti ja kohtunud toredate inimestega.

Teeme Jaapani mere rannal asuval Vladivostoki ehitustandril pisikese sümboolse jaanitule, sööme maksavorsti ja joome kohalikust rokiklubist pärit koduõlut.
Emotsioon on võimas.
Ja koduigatsus on vägev.
Ja muidugi – Life is a gift!

Ja tegelikult … väsimus on metsik.

Homme tuleb kohalik telejaam OTB tegema reportaazhi, kuidas me Ameerika tolli nõudel tsikleid mudast,seemnetest, putukatest, ja kõikvõimalikest võõrliikidest puhastame. Arvatavasti kolmapäeval sõidame laevaga Lõuna-Koreasse, kust üritame tsiklid Alaskasse saata. Väike võimalus on, et saame seda paremini teha hoopis Jaapanist. Õnneks on nii Lõuna-Korea kui Jaapan Eesti kodanike viisavabad.

20120625-031420.jpg

Siber, Lääne-Sajaanid, Mongoolia, Gobi kõrb, Ulan Bator.

8 kommentaari

Venemaa Altai piirkond Siberis, kust peame justkui sunni korras läbi sõitma, üllatab positiivselt. Teed on väga heas korras, liiklus ja inimesed rahulikud, tänavad ja linnad puhtad. Taaskord peame piinlikkust tundma oma eelarvamuste pärast. Arvasin eest leidvat lobudikest koosnevaid tahmaseid linnakesi, aga tegelikult sattusime justkui Kesk-Euroopasse. Nelja ülikooliga miljonilinna Barnauli jõudes õhtustame Obi ääres ja jalutame hämmeldunult linnas. Loomulikult kohtab ka sovjeediaja veidraid hooneid ja üllatuslikult ka Stalinit ülistavat ja Nõukogude Liitu propageerivat atribuutikat. Aga üldiselt jätab vägagi kultuurse mulje. Rahuliku liikluse üks seletus võib olla see, et enamus autosid on parempoolse rooliga ja möödasõit vasakult oleks jube ohtlik, kuna autojuht ei näe ette. Järgmisel päeval vahetame venna abiga Bikeland.ru-sse ettesaadetud kummid ja õhtuks oleme juba Lääne-Sajaanide alguses Belokuriha nimelises kuurortlinnas. Taas väga puhas ja ilus linn, toredad inimesed.

Lääne-Sajaanide Venemaa poolne osa ei ole küll väga kõrge (meie tee kõrgus kõigub 1000 ja 2000 m vahel), aga see-eest on mäed rohelised, uhkete mägijõgedega ja väga ilusad. Teel saame  kõvasti vihma ja tuult. Peale Mongoolia piiri ületamist rohelus kaob ja mäestik läheb tasapisi üle Gobi kõrbeks. Ööbime koos kohatud eestlastega, 4x4matkade seltskonnaga, esimeses suuremas auulis kodumajutuses. Tüübid on Eestist 6 (kuue) sic! päevaga 5500km maha sõitnud ja sama kaugele jõudnud kui meie pooleteise kuu ja 14000 kilomeetriga! Halvaks üllatuseks on majaperemehe näol tegemist mitte mongoli vaid kasahhiga, kellel on jutu järgi savist majakestes kõik olemas alates dushist lõpetades internetiga. Esiti tundub lõbus. Tegelikult on tüübil kaasaegsete väljareklaamitud imevahendite asemel väljaarenenud viinaviga. Härra muutub järjest tüütumaks ning pisut segab muidu mõnusat õhtut. Järgmisel hommikul viiakse peremees kainerisse ja meie jätkame. 4x4matkade seltskond teeb ringi Mongoolias alustades põhjapoolsest teest. Meie ringi ei tee ja valime Ulan Batori minekuks lõunapoolse tee. Esimesel päeval on tee väga ilus, mägede tipud on veel lumised ja väiksemate jõgede ning ojakeste ületamistega saame hakkama. Oleks paar nädalat varem tulnud, poleks mõnedest kohtadest ilmselt veel üle saanud. Järgmisel päeval läheb rakseks. Mongoolia on Eestist 30 korda suurem, kuid siin elab vaid 2,5 miljonit elanikku. Teid on ametlikel andmeil 50 000 km, neist asfaltkattega 2000 km (mis ilmselt on kuskil Ulan Batori lähedal). Meie tee on kohati täitsa hea stepitee, mis tähendab suvalises suunas minevaid ja arusaamatu loogikaga hargnevaid ja ristuvaid autojälgi. Kohati on tegemiste korralikult treppisõidetud kruusateega. Mõnel juhul suurte vallidega ja pehme liivateega. Kõige halvemal juhul on tegemist ehitatava teega. Ehitajad on selgelt iseõppinud amatöörid, aga tehnika kogust vaadates on ilmselt ca 5 aasta pärast tulemusesks siiski tee. Ja see ei ole selline tee mille pärast me Mongooliasse tulime, vaid asfalt, mida mööda hakkavad rekkad Hiina ja Venemaa vahet sõitma. No igatahes on tee parasjagu selline, et paneme tsiklitel korduvalt külje maha, ajame püsti, jääme kinni, tõukame välja, kirume, köhime liivatolmu, vannume ja saame paremaks inimeseks. Kohtame väikeses külas kahte rootslast, kes juba kuu aega ATVdega Mongoolias möllavad. Hiinlaste toodetud CF Moto on veel terve, aga Taiwani neljarattaline on just kokku jooksnud ja tüübid sebivad autot, et masinat remonti transportida. Lähim teenindus, kus mootori vahetatud saaks on ca 800 km Venemaal … kusagil 4 päeva heal juhul.
Teel näeme kedagi gepardi või jaaguari sarnast jube kiiresti lidumas ja peagi pageb meie eest ära juba kolmepealine hundikari. Ilmselt nillivad tüübid lambaid ja kitsi  mida siin karjatatakse. Kohtame itaallasest soolosõitjat Enricot, kellega üksiku jurta kõrval lahke pererahva juures telgime. Itaallane on igapäevatööst loobunud ja naudib maailma avastamist mootorrattal. Meie arvates ei ole mõistlik niisama looduses telkida kuna öösel võivad hundid karjakesi natuke ohtlikud olla. Lõkkematerjali ei ole leida … lõke ehk aitaks hunte kindlalt eemal hoida. Jurtaperel on aga kariloomad kes ööseks jurta lähedale aetakse. Ja karja valvavad koerad. Teeme suppi, Enrico teeb broccoli-pastat, arutame reisi- ja maailmaasju ja otsustame marsruuti pisut ümber teha. Järgmisel päeval naudime pool päeva veel Gobi kõrbe võlusid ning keerame Enrico suurepärasel ettepanekul lõunapoolselt teelt suuna põhja. Peagi läheb loodus rohelisemaks ja mägedel on näha üksikud metsatukad. Hingematvalt ilus tee. Võimsad vaated – jõeorgudes jurtad, hobuse-, kitse-, jaki- ja lambakarjad.

Teel satume looduslikele golfiväljakutele mis tänu lammastele ja kitsedele koosnevad ainult madalast greenist ja kohati on näha ka looduslikke liivapunkreid. Meenub lugu Saksa reisifirmast mis prouadele Gruusia mägipiirkodadesse ekskursioone korraldas. Kord jäi üks proua grupist natuke maha ja sattus himura karjase kätte kes prouaga pisut hullas. Järgmisel hooajal oli tegemist väga menuka reisiga. Nähes hobustega karjaseid kes sirge rühi ja uhke hoiakuga on kindlalt Tšingis-Khani järeltulijad, oleks ilmselt ka siinsetel aladel potentsiaali.

Aeg-ajalt kohtame Enricot kes aeglaselt kuid stabiilselt edasi liigub. Meie liikumine on nagu sisalikel – kiirendame ja siis peatume. Enrico aga on omal vanal tsiklil nagu saare kalur lappaja paadiga. Kui keerulise tee ja väsimuse tõttu tsiklid taas külje peale hakkavad kukkuma, telgime jõekaldal karjuste juures. Teeme süüa ja krokiteed. Väsimus on nii suur, et jääme pimeduse saabudes peagi tuttu. Järgmisel päeval ärkame päikesega, sööme, pakime laagri, jätame pererahvaga hüvasti ja asume teele. Täiendame teelejäävas linnakeses vee- ja toiduvarusid. Tee on nüüd pisut suurem ja täitsa treppisõidetud. Teeme paaritunnise haagi väiksemat teed pidi ning teel on paar toredat ojaületust. Satume lumiste kallastega selge veega jõe äärde. Väljas on 25 kraadi sooja ja lume nägemine nii suures koguses tekitab pisut hämmeldust. Kaugelt arvasime, et tegemist on soolajärvega. Sven käib ujumas ja näeb kärestiku ees suuri kalu. Minu tagasihoidlik kalameheloogika ütleb, et kärestikulises jões peaks looduslikes tingimustes nii suureks kasvama lõheline röövkala, mis on söödav ja ilmselt väga maitsev. Meie tsiklid on kohale meelitanud kohalikud poisikesed kes oma kotist suuri kalu näitavad. Muide, väidetavalt ei luba tavad mongolitel kala süüa, mille tõttu on ehk selline kalarohkus seletatav. Küsime, et kuidas nad kalad kätte said. Poisike näitab jõhvirulli mille otsas tavaline kolmikkonks. Kutt paneb konksule pisikese surnud kala otsa, viskab selle jõhvi otsas keerutades vette ja tõmbab tasakesi välja. Ta ei kasuta mingit rulli ega ritva. Kolmandal korral on tüübil pooleteisekilone kala otsas. Tegemist on meil püügikeelu all oleva harjuse sarnase kalaga. Kuna meil on õhtuks menüüs taas üksnes makaronisupp, palume kala endale. Poisid loovutavad saagi lahkelt, saades samal ajal kätte järgmise kala. Loodetavsti jätkub neil looduslastena taipu kõiki mitte välja püüda. Õhtuks jõuame külla, kus võõrasemaja leiame, kalast maitsva supi keedame ja taas koos Enricoga õhtustame.

Paar päeva hiljem jõuame asfaldile, mis algab ilusa kanjoni juurest ja viib Ulan Batorini. Asfaldi üle on muidugi maru hea meel. Sisikond, kõik lihased ja luud valutavad, oleme jube mustad (vist nädal aega pole dushi all käinud), riided on mul kasahhi kukkumisest endiselt puruks ja nii tsikkel kui kõik-kõik asjad on paksu tolmu kihi all. Tolmukiht on sealt paksem, kuhu vahepeal õli, suppi, kokat või kumõssi on tilkunud.

Ulan Batori jõuame tobedal ajal mis tähendab meile kahetunnist võitlemist tööstusmaastike ja mikrorajoonide ummikutes. Hiljem selgub, et pidevalt on tobe aeg – võitlus toimub pea ööpäev läbi. Teeme Guesthouse Oasises uuestisünni rituaali mis tähendab kõigi asjade pesesmist ja paljude asjade parandamist. Kahjuks just täna ei toimi siin internet. Oasise näol on tegemist saksa proua poolt hallatava mõnusa jurta-camper-guesthousiga, kus enamus valgeid motoreisijaid peatub. Nii peatub siin parajasti Shveitsi noorpaar Yamahadega kes Pakistani ja Hiina kaudu 11 kuuga Mongooliasse jõudnud ja Austraalia vanapaaar campervaniga (tõestieiteakuidas) ja hiljem tulevad kaks soomlast F800dega. Nemad on just lõpetanud põhjapoolse tee. Järgmisel hommikul saabuvad kaks ägedat britti – Peter ja Jon – kes väikeste 400ste krossikatega meiega enam-vähem sama raja tegid ja nüüd järgmisena Siberi BAMi proovivad, et hiljem nagu meiegi Korea kaudu Alaskasse jõuda. Ilmselt kohtume veel nende lahedate tüüpidega teel. Plaanime pealinna jääda paariks päevaks, et välja puhata. Käime õhtul linna peal ja räägime poole ööni juttu. Ulan Bator oli meie reisi üks olulisemaid vahe-eesmärke ja sellega sai ilmselt kõige raskem (ja võibolla ka huvitavam) osa reisist läbi. Räägime jamadest ja eriarvamustest ja headest asjadest ka. Oleme ikka vahest natuke üksteisega riielnud ka. Õnneks oleme seda teinud kohe, kui mingi asi närvidele käib ja mingit pika vinnaga jama ei ole. Emotsioone on nii palju ja väsimus enamus ajast suur, et väga ei viitsigi tüli kiskuda.
Hommikul molutame pisut, vaatame siis üksteisele äraseletatud nägudega otsa ja saame aru, et Ulan Bator on selleks korraks ennast ammendanud. Suurlinnas nagu UB lihtsalt ei ole meil võimalik kauem olla. Kuna oleme graafikust natuke ees ja ilm Baikali ääres on prognoosi järgi tavatult ilus, otsustame sinna minna. Dokumentalistidepere juurde Päikeselinna vist ikka ei jõua, sest see tähendaks ca 2000 km ringi.

Ps vabandan päeviku viibimise pärast. Internetti polnud ja kumm oli ka täitsa tühi. Arvasime, et interneti puudumine reisil teeb olemise kuidagi keeruliseks. Tegelikult unustad paari päevaga vajaduse telefoni välja võtta ja uuendusi kontrollida. Piisab sellest, kui saad vahest kodustega korrakski rääkida. Samas sain reisil esimest korda aru videokõnede mõttest. Tundub haige, aga mingi koosolemise tunne siiski tekib. Sa ei pea eetrit mingite lollide küsimustega täis rääkima, vaid saad lihstalt vahtida ja justkui kõrvuti olla.

20120614-223302.jpg

Balhash-Astana-Pavlodar-Barnaul

11 kommentaari

Alma-Atast lahkume peale Sootsi ja Renksiga kohtumist pärastlõunal. Otsetee Mongooliasse oleks läbi Hiina, üle Tjan-Shani ja Altai kõrgustiku, aga me ei saa seda teha. Saaksime jala või jalgrattaga, aga tsikli jaoks oleks vaja hiina juhilube, mis tähendaks hiinakeelse liiklustesti sooritamist. Jätame hiina keele õpingud lastele või lastelastele ning sõidame Venemaa kaudu ringi plaanides siseneda Mongooliasse üle Lääne Sajaanide. Teel saame kõvasti äikesevihma vaheldumisi 35 kraadise leitsakuga.
Ööbime Kasahhi suurima järve Balhash’ ääres kalurite juures. Kui kaluritelt uurime, et kuidas järvel kalaga, saame tavatu vastuse, et kala on ropult. Kuidas nii? Kõikjal mujal oli palju kala 10 või 20 aastat tagasi … no ilmselt on kala siis väike? Ei ole väike! Suur. No kui palju ja suured, siis ei kõlba süüa ja makstakse vähe? Kala on hea ja makstakse tublisti. Ahvena kilo eest 3 dollarit. Vot selline elu. Ühe kaluri lemmiktelekanal on Travel ja tüüp on uskumatult laia silmaringiga, räägib meile Riia vanalinnast, tema juures peatunud ümbermaailma ratsutajast ja uurib täpselt meie marsruuti ning saab väga hästi aru, miks ja kuidas rändame. Sööme kala ja keerame magama. Järgmisel päeval 800 km vihma ja leitsakut. Õhtuks jõuame Astanasse, mis on kirjelduste järgi südametu linn mida plaanisime üldse vältida. Kui ootad midagi halba, on iga kena asi topeltilus. Astana on muidugi veider tehislinn, kuid ootamatult roheline ja omamoodi võluv.

Sven harrastab vahetevahel liikluses autojuhtidega sõimlemist. Selle tegevuse otstarbekusest pole ma varem aru saanud kuna sõnum ei jõua kunagi adressaadini, sest vahele jääb kiiver ja autoklaas. Arvasin siiani, et äärmisel juhul on mõistlik vääritikäitunut kergelt müksata ja ainsa tulemusena tõstab kurjustamine kaasreisijate stressitaset. Sven räägib, et õppis tegevuse rekkajuhilt, kellega ta Moskvast rublasid vedas ja see pidi olema jube hea teraapia väsimuse peletamiseks. Proovin ka ise ja tõepoolest, lisaks värskusele muudab see olemise kuidagi rahulikumaks. Kusjuures mida vängemaid väljendeid kasutada, seda parem hakkab. Sven ainult itsitab mu roppuste peale ja kui nüüd tema ka sõimab, saan temast aru ning tunnustan kui kiivriraadiost midagi eriti leidlikku kostub. Meenub ameerika film heast neegervangist, kes kurjuse endale võtab ja siis tulejoana välja oksendab … või läks ta paugaga lõhki lõpuks ikkagi? Meenub ka üks tegelane Kivirähu Ussisõnadest. See oli vist Leemeti tuuletargast vanaisa, kes aeg-ajalt lahtise suuga vastu tuult seisis, et halvad mõtted tagumisest otsast väljuksid. No igatahes ühel või teisel moel võib omaette lõugamine inimese paremaks teha.

Õhtustame eksprompt korras ja ülimalt meeldivalt Eesti saatkonna töötajatega ja guljaitame maailma veidramate rajatiste vahel niisama. Kui õhtul esimest korda üle kuu aja telekat vaatame ja sealt Eurospordi vahendusel Kaia võidumängu Wozniackiga vaatame, saame sellise laksu, et andestame Kasahhile kõik eelneva ja uinume õnnetundega. (Pühapäeva)hommikul käime läbi Kesk-Aasia Eesti saatkonna eest, et armsa sinimustvalge taustal pilt teha. Täiesti ootamatult näeme saatkonna ees üht prouat murust võililli välja kitkumas ja võõrasemasid istutamas. Kui tema käest küsin, kas devushka po estonski govarit, saan vastuseks, et govarit. Selgub, et tegemist on missis suursaadikuga. Suursaadik ise tutvustab meile vastavatud saatkonna töökorraldust ja kirjutan Paeti järel külalisteraamatusse tänusõnad. Sõidame 600 km ja saabume väsinult Pavlodari, kindla plaaniga kohe öömajale jääda. Linna sissesõidul sekkub plaanidesse noorele Võssotskile sarnanev uraliga tsiklist kes on just poest kaks pakki keefiri ostnud ja palub meil tungivalt kohalikku tsikliklubisse järgneda. Tsikliklubis on tüübid väga sõbralikud, teeme pilti ja taassündinud Võssotski juhatab meid optimaalseimasse võõrastemajja. Registreerimisprotseduuri lõpus surub kaunishing millegipärast Svenile pihku 1000 tenget (kuskil 15 dollarit). Kurat, näeme vist jube räbalad välja. Järgmisel päeval 600 km, mille sees ületame kenasti Venemaa piiri ja stepp asendub lõpuks ometi metsaga. Nüüd saan aru, mida mõeldakse “puukallistajate” all. Peatudes raban härduses kase oma sülelusse. Barnaulis leiame korraliku hotelli, pisikese kumera ekraaniga telekaga, kust ei ole täpselt võimalik jälgida kes kellega mängib, aga saame kodustelt sõnumi, et Kaia võitis ka mängu Rusiga.
Homme otsustame, kas teeme Kemerovo kaudu tiiru Siberisse, Päikeselinna Arbo-Tuuli juurde (oleks ilmselt kordumatult huvitav), või läheme pikemat ja raskemat teed pidi Mongooliasse.

20120605-022156.jpg